Kiriku püsivus langus- ja tõusulainetel

16.05.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Viisteist aastat on inimese jaoks paras
aeg, et püüda kujundada mingeid võrdlusi rahva ja kiriku elus. Lihtne ütlus, et
olukord on muutunud, ei iseloomusta midagi. Aset leidnud muutusi võib
grupeerida valdkondadesse, aga võrrelda saab ka kvalitatiivsete näitajate
vaatluse, suhete süsteemse uurimise jm meetodite alusel. Siinkohal ma näiteks
majanduslikest muutustest ei räägi. Üheks põhjuseks on see, et majandus on
palju rohkem mitmesuguste faktorite tulemus kui nende põhjus. Pöörame siis
pilgu põhikapitalide ehk rahva ja kiriku poole.

Kui veel umbes 15 aasta eest sammus kirik
kaasa varem alanud ühiskondliku ja rahvusliku elu taassünni, õitsema puhkemise
ja kasvu lootuse lainega, siis püüdis ta end kohati realiseerida kiriklikkust
ning rahvuslikku identiteeti siduvate ja põimivate jutluste kaudu. Kudusin koos
paljude teistega jutustust luterliku eestlase tagasitulekust. Kui mõne aasta
jooksul said monumendid õnnistatud, ühiskondlik tellimus sellisele tegevusele
lõppes ja koos sellega rauges vajadus taolise rõhuasetuse järele kiriku töös,
järgnes koos rahvusriigi esialgse stabiliseerumisega ka stabiliseerumistunde
süvenemine inimestes.

Viimane võimaldas suunata rohkem tähelepanu
omandi kiirele ümberjaotamisele. Rahva majanduslik ja sotsiaalne kihistumine
ning erinevate sihtgruppide kujunemine süvenesid. Koos sellega muutus ka
evangeeliumi kuulutuse vastuvõtmine, sest adressaadid hakkasid elama
eraldatumates maailmades. Omaette teema oleks kiriku enda kihistumine ja uute
huvigruppide tekkimine.

Kümneaastase intervalliga neist
koiduaegadest elas kirik oma elavate liikmetega toimuvate talituste osas
miinustes ja aastatuhande vahetus nägi kahanevate näitajatega kirikut. Alles
2006. aasta aruande põhjal teame praegu seda, et enamik elavatega tehtavatest
talitustest pöördus üle pika aja tõusu poole. Üks tähtis põhjus on selles, et
paljudes eri valdkondades tehtud töö kannab vilja nüüd, alles pikema aja
möödudes, ja mitte kohe. Enamasti tekib tahtmine kasvatuse, leeritamise,
koolitamise, diakoonia- ja muude tööde kulutusi ja tasuvust kohe kokku lüüa.
Õnneks on meil olnud tarkust taguda rauda mitmel elutähtsal suunal ja loodame
veelgi vilju näha.

Eriliseks teeb praeguse uue elujõu kasvule
viitava tõusu ajaline kokkulangemine äsja aset leidnud sündmustega. Need
raputasid rahva iseolemise aluseid ja puudutasid kindlustunnet. Kui Eesti
Vabariigi ja vaba rahvakiriku sünnist oli möödunud mõni aasta, toimus 1924.
aasta riigipöördekatse. Praeguse olukorra tekitanud liikumapanevates jõududes
on tuntavad sarnased elemendid. On võimalik, et päevavalgele tulnud jõudude
toimel pidurdub ühiskonna areng, pinged säilivad ja annavad endast eri kohtades
tunda, energiakulu saab olema suurem, sest valvelolek maksab ka midagi. Samas
on selge, et rahvas, riik ja kirik on saanud selge märgi vajadusest suurendada
valvsust.

Kiriku poolt välja kuulutatud ja läbi
viidud palvepäev on olnud oluline ja ka ühiskonna poolt märgatud signaal.
Niisugustena ei saa kiriku sõnumid muidugi pidevalt korduda, sest olukord
üldjoontes rahuneb ja seda me kõik ka soovime. Kuid oleme korraga saanud
teadlikuks ohust, mida ei arvanud niisugusena veel mõnda aega tagasi olevat.

Kiriku hooned jäid füüsiliselt puutumata,
psühholoogiliselt aga vajab kirik oma loomust ja tegevust puudutavate
põhimõtete ikka uut ja värsket läbimõtlemist. Tõsiasi, et kirik ja rahvas
jagavad sama saatust, on saanud käegakatsutava tõuke selle koosolemise ja
toimimise üle mõtisklemiseks. Koolis käiakse mälu ja mõtlemist rikastamas, aga
ka elust peame oskama õppida.

Kui kiriku töö oma rahva keskel on
statistika põhjal vilja kandnud, siis tähendab see sidemete tihenemist ja
suhete rikastumist kiriku ja rahva vahel. Näib, et on enam neid inimesi, kelle
hinges sai vastuse pooltajutud igatsus püsiväärtuste järele, sest seda mõistet
on ka poliitikud kasutama hakanud. Kui suurenenud huvi kiriklike talituste
vastu peegeldab ka väärtuste otsimise uut elavnemist, siis on oluline, et me
sellele vajadusele ka vastata oskame ning nende inimestega koos olla suudame.

Image
Randar Tasmuth
,

Usuteaduse Instituudi rektor

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)