Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kiriku pühadus, inimese nõrkus

12.08.2009 | | Rubriik: Arvamus

Sõitsin oma setukaga linna poole traavi ja tahtsin Liisalt musi võtta. Nii lauldi mõni aasta tagasi ühes pühakojas, kus  salvestati saade «Laulge kaasa». 
Siis tuli teine laulja ja laulis mitme kiriku altari ees sellest, kuidas teda tantsupalavik piinab. Need kirikud jäid ka pärast seda pühadeks paikadeks.
Kirikutes on juhtunud nii mõndagi. Kahjuks ka halba.

Püha Vaimu kiriku kannatused
Püha Vaimu kirik on ajaloo jooksul pidanud palju üle elama. Võime olla kindlad, et kui meedias esitatud värvikirevad oletused nn öödisko kohta vastaksid tõele, teeks see kirikule palju vähem kahju kui kirikut vääritult kasutanuile.
Mõtleme vaid mõnele episoodile viimasest saja viiekümnest aastast. Püha Vaimu kirikust lahkusid 1867. aastal tuhanded koguduse liikmed. Jaani kirik oli valmis saanud ja suur osa kogudusest läks sinna.
Kaks aastat hiljem lahkusid veel tuhanded, sest valmis sai Toompea Kaarli kirik. Kümneid tuhandeid liikmeid mõne aastaga kaotanud Tallinna Püha Vaimu kogudus elas selle üle.
Aastaid hiljem algasid tülid, mille tagajärjel otsustas konsistoorium Püha Vaimu koguduse õpetaja, kange vaimuliku Theodor Tallmeistri kahel korral tema liiga liberaalsete vaadete tõttu kirikust välja heita.
Võime vaid aimata, millised pinged valitsesid koguduses. Tallmeister jäi paigale ja lahkus alles 1944. aastal enne Vene vägede tulekut.
Siis tuli 1944. aasta märtsipommitamine. Püha Vaimu kirik sai kõvasti kannatada. Kroonika konstateerib aga rahulikult, et kuna kõik aknad varisesid sisse ja oli väga külm, siis jäi teenistus mõnel pühapäeval ära.
Algas karm nõukogude periood, mil Püha Vaimu kirikus toimuv oli võimudele pinnuks silmas. Hoolimata sellest läks elu edasi. Saabus iseseisvus.
Tallinna Püha Vaimu kirikus kaua teeninud vaimulikust Jaan Kiivitist sai Eesti peapiiskop.
Seejärel tabas seda kirikut uus löök. Ehitusmeeste lohakusest süttis kirikutorn, mis kukkus üsna õnnelikult maa peale. Ilus vana kirikukell purunes kildudeks. Üsna kiiresti sai kirik uue torni ja uue kella – elu jätkus.
Kas ka nüüd? Kas olete ikka kuulnud, mida mõned inimesed ühel ööl seal kirikus tegid? Vist jõid ja isegi tantsisid!
Kirik elab sellegi üle. Kahju on neist, kellel mõtlemisvõime nii piiratud, et nad ei tea, mida teevad ja kus mida teha sobib.

Mida teha rumalate inimestega
Kirik on tugevam, kui paljud arvavad. Inimene on vahel nõrgem, kui paljud loodavad. Kiriku saab üle pühitseda, aga mida teha rumalate inimestega?
Pühitsemine siin ei aita. Korralikust leerikoolist oleks ehk abi ning paljudest palvetest ja meeleparandusest.
Meedia terava tähelepanu alla sattunud Püha Vaimu koguduse vaimulikel, juhatusel ja töötegijatel on, mille üle mõtelda.
Sedasama peaksime tegema me kõik oma kirikutes. Halb on see, kui keegi ühel ööl meie kirikusse peopidajad sisse laseb.
Hullem on, kui me ise oma mõtete, sõnade, tegude ja tegematajätmistega palvekojad röövlikoobasteks muudame. Võõraid ja rumalaid oskame ehk edaspidi paremini eemale hoida.
Oma rumaluste ja laiskuse vastu ei aita aga ei signalisatsioon ega turvalukud. Meeleparandus aitab.


Jaan Tammsalu
,
Tallinna praostkonna praost

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)