Kiriku minevikku tundmine tuleb kasuks

16.11.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Veiko Vihuri kaitses Hugo Rahamäe piiskopiks olemise aega käsitleva doktoritöö nädala eest. Hetk enne kaitsmist: juhendaja dr Riho Altnurme ja doktorant  Veiko Vihuri. Foto: Lea JürgensteinKas ja kuidas muutus sinu enda jaoks pilt Hugo Rahamäest kui inimesest uurimise käigus?
Ma ei saa väita, et mul oleks varem piiskop Rahamäest mingi eriline ettekujutus olnud. Suulise pärimuse põhjal oli tekkinud selline mulje, et tegemist on ebaõnnestunud kirikujuhiga, kes sunniti abielulahutuse tõttu tagasi astuma. Palju head Rahamäe kohta ei olnud kuulnud.
Nüüd võin öelda, et kodumaa kirikus andsid pärast sõda tooni just need vaimulikud, kes olid Rahamäega opositsioonis või aitasid koguni teda piiskopikohalt tagandada, näiteks hilisemad peapiiskopid Jaan Kiivit vanem ja Alfred Tooming, samuti August Arumäe (kes oli Rahamäe peamisi oponente) ning Elmar Salumaa. Mitmed Rahamäe toetajad või talle kaasatundjad siirdusid pagulusse, nende seas Jakob Aunver, Jaak Taul, Arthur Võõbus jt, noorematest Rudolf Kiviranna.
Sõltumata kellegi suhtumisest Rahamäe isikusse või tema tegevusse piiskopina, tuleb nõustuda, et ta oli sõjaeelse perioodi üks väljapaistvamaid kirikutegelasi. Usuteaduskonna dekaan ja süstemaatilise teoloogia professor, haridusminister kahes valitsuses, kauaaegne kirikuvalitsuse liige ja piiskop – need ametid kõnelevad enda eest. Tema vastased pidasid teda pealiskaudseks ja kõikuvate vaadetega inimeseks, ja võib-olla on nendes etteheidetes midagi tõtt. Samas jõudis ta kaunis palju, oli tegev siin ja seal.
Rahamäe saatus oli traagiline. Tema abielu purunes, ta kaotas enneolematult ägeda võitluse tulemusena kirikujuhi ametikoha ning viimaks ta arreteeriti ja hukati Kirovi vanglas 1. septembril 1941. Kõik see juhtus viimase nelja-viie eluaasta jooksul.
Piiskop Rahamäe ametiajal räägiti tõsisemalt piiskopkondade loomisest, 1936. aastal oli olemas üksikasjaline kavagi, ometi kukkus plaan läbi. Aeg-ajalt tullakse sama teema juurde tagasi praegugi. Kas ajalugu kordub nagu Rahamäe ajal?
Tõepoolest, 1920.–1930. aastate kirikuelu allikatega tutvudes valdas mind aeg-ajalt tunne, et pole midagi uut, ajalugu kordab iseennast. Mingis mõttes on Eesti vabariigi ja ka EELK arenguloogika nii enne II maailmasõda kui pärast nõukogude võimu alt vabanemist sarnane. Piiskopkondade loomise poolt ja vastu esitati toona ja esitatakse nüüdki sarnaseid argumente.
Rahamägi põhjendas piiskopkondade loomise tarvidust kirikujuhi koormatusega, vajadusega tuua piiskopliku juhtimise tasand kogudustele lähemale. Kui talle vastu vaieldi, et vaja on rohkem «fronditöölisi», vastas ta: «Öeldi, et halb on, kui on palju kindraleid. Veel halvem on, kui on küll sõdurid, aga ei ole kindralit.»
Rahamäe esitatud piiskopkondade kava – neli piiskopkonda keskusega Tallinnas, Rakveres, Haapsalus ja Tartus, lisaks peapiiskop üldjuhina Tallinnas – ei läinud läbi, õigemini oli Rahamägi ise sunnitud 1938. aasta oktoobris selle kirikukogu päevakorrast ära võtma. Hiljem teostus sellest kavast niipalju, et kodumaal tuli 1949. aastal kasutusele peapiiskopi tiitel. Juba 1943. aastal loodi vikaarpiiskopi ametikoht.
Ka paguluses võeti peatselt kasutusele peapiiskopi ametinimetus, vikaarpiiskopist sai piiskop. Kodumaal pärast II maailmasõda vikaarpiiskoppi ei olnud, piiskopi kui peapiiskopi abilise ametikoht loodi alles 1991. Piiskopkondade vajalikkuse üle käib endiselt diskussioon.
Omal ajal sattus piiskop leheveergudele seoses perekonnaprobleemidega. Abielulahutus on tänapäeval sagedasem kui 1930. aastatel, suhtumine kokkuelamisse ja lahkuminekusse on meie ühiskonnas muutunud. Lahutajate seas on ka kirikutegelasi. Kas suhtumine kirikutegelaste abielulahutustesse on 21. sajandil kuidagi teistsugune kui tol ajal?
Kindlasti on suhtumine abielulahutusse teistsugune kui tollal. Paneb mõtlema, kui kiiresti võivad hoiakud muutuda mitte ainult ühiskonnas, vaid ka kirikus. Kui 1939. aastal leidis suur osa vaimulikke ja riigijuhte, et piiskopi abielulahutus on kirikut ja usku häbistav (mis sellest, et piiskopi abikaasa oli ühe kahtlase ja skan-daalse pastoriga oma mehe juurest lahkunud), siis vaid 60–70 aastat hiljem ei tehta lahutusest erilist numbrit.
Tollal võtsid piiskopi abielu purunemise kohta sõna juhtivad riigitegelased, sh peaminister Eenpalu. Siiski tuleb märkida, et kui Rahamägi 1939. aasta sügisel ametist tagandati, oli ta endiselt abielus oma naise Edithiga, kes oli koju tagasi pöördunud. Ta lahutas alles 1940. aastal ja abiellus oma eelkäija piiskop Kuke noore lesega (Melanie Kukk-Rahamägi suri alles aastal 2000 Los Angeleses).
Mida oleks praegustel vaimulikel Rahamäelt õppida?
Raske öelda, kas Rahamäelt oleks midagi otseselt õppida. Tal tuli tegutseda ja võitlusi pidada ikkagi oma ajas, kuigi teatud paralleele võiks ju tõmmata. Aga me ei ela enam vaikival ajastul, samuti pole meil enam rahvakirikut. Siiski, oma kiriku mineviku tundmine tuleb kindlasti kasuks. See annab teatud ajaloolise perspektiivi, mille kaudu mõistame paremini tänast päeva ja võib-olla oskame ka teistsuguse pilguga tulevikku vaadata.
Doktoritöö kaitstud. Millised on sinu tulevikuplaanid?
Pean endiselt oma kutsumuseks kogudusevaimuliku tööd. Lähemal ajal ootavad siiski ees mõned akadeemilisemat laadi kirjatööd. Hea meelega süveneks asjadesse, millega doktoriõpingute ajal ei olnud mahti tegelda.

Lea Jürgenstein

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)