Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kiriku liikmeskonna muutumise aastakümned

11.11.2020 | | Rubriik: Kirikuelu, Ühiskond

Mõttevahetus

Paljude põnevate päevapoliitiliste teemade kõrval kipub sageli ununema kiriku roll maailmas ja misjonikäsk, kus öeldakse, et tehke jüngriteks kõik rahvad. Seega näitab kiriku liikmeskonna suurus, kuidas kirik saab hakkama misjonikäsu täitmisega oma ühiskonnas. Millised on aga liikmeskonna määratlemise reeglid? 

Üks on rahvaloendus, mille kohaselt luterlaste hulk 15aastaste ja vanemate inimeste hulgas langes aastal 2000 loendatud 152 237 inimeselt aastaks 2011 loendatud 108 513 inimeseni. Samas on tegu subjektiivse enesemääratlusega, mis ei kajasta tegelikke olusid, vaid inimese enda hinnangut.  

Ka kiriku enda statistika on siin osaliselt ebakindel. Kiriku statistikas on kolm erinevat kategooriat. 

Esiteks loetakse koguduses liikmeid, kusjuures liikmeteks loetakse kõik kogudusse ristimise läbi vastuvõetud ning teistest EELK kogudustest üle tulnud. Selle süsteemi probleemiks on aga ebamäärasus, sest kirik ei pruugi sugugi teadlik olla ilmalikult maetud liikmete surmast või teiste usuliste liikumistega liitunute hulgast. Ka ei teata inimene sageli kogudusele oma maailmavaatelistest muutustest. 

Teiseks loetakse annetajaliikmeid, kes on tasunud liikmeannetuse kirikule. Tegu on seega aktiivsete kristlaste hulgaga. Ka annetajaliikmete arv on sarnaselt rahvaloenduse tulemustega tugevalt vähenenud (vt joonist). Tegu on objektiivse näitajaga, mis osutab sellele, et ka kiriku liikmesannetajate hulk väheneb.

Kolmandaks loetletakse täiskogu liikmeid, need on koguduse konfirmeeritud liikmed, kes on aruandeaastal käinud vähemalt üks kord armulaual ja tasunud liikmemaksu (-annetuse).

Igal juhul on kirikul liikmeskonna vähenemisega probleeme. Miks inimesed ei tasu oma liikmeannetusi kirikule? Mis on selle põhjused? Kuidas minna edasi? Mida annaks teha paremini? Sellele otsime tänases mõttevahetuses vastust. Kirjanik Andrus Kivirähk kirjutab annetajate hulga vähenemise võimalikest põhjustest väljaspool kirikut seisva inimese seisukohalt. Tartu ülikooli doktorantuuris õppiv Rain Soosaar vaatleb teemat neutraalselt teaduslikult seisukohalt. Ja kiriku arengustrateegia koostamisega seotud Annely Neame toob kiriku seest tuleva arvamuse misjoni kohta. Ehk on meil neilt midagi õppida, et olukorda muuta.

Kaido Soom,

Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud, ajalehe Eesti Kirik teoloogiline konsultant


Süda või kirik?

Andrus Kivirähk,

kirjanik

Peab tunnistama, et mind ei üllata sugugi, et kirikule annetajate arv väheneb. Tegelikult paneb mind imestama hoopis see, et ikka veel midagigi annetatakse.

Sest annetatakse ju tavaliselt ikka neile, kes on hädas ja kellest meil on kahju. Näiteks raskelt haigetele või siis inimestele, kes on mingi õnnetuse läbi jäänud ilma oma kodust. Lastele, kes on kaotanud oma vanemad, või siis paljulapselistele peredele, kellel on keeruline majanduslikult toime tulla. Vanurite hooldekodudele. Loomade varjupaikadele. Ning eks neid, kes hädasti meie abi ja toetust vajavad, on veel palju. Kirik kui organisatsioon ei liigitu aga justkui mitte kuidagi vaeste ja viletsate sekka. Vastupidi, vähemalt välisel vaatlusel kuuluvad avalikkuses liikuvad kiriku esindajad igas mõttes edukate ja oma eluga hästi toime tulevate persoonide hulka. Miks peaks siis neile raha annetama?

Iseasi on toetada mõnda kirikut kui ajaloopärandisse kuuluvat hoonet. Näiteks on täiesti mõistetav, kui prantslased annetavad suuri summasid tulekahjus kannatada saanud Pariisi Notre Dame’i taastamiseks. Igati loomulik oleks ka see, et kui peaks juhtuma midagi halba mõne meie Tallinna vanalinna kirikuhoonega, siis paneks laiem avalikkus väärika hoone restaureerimisel õla alla. Minagi oleksin nõus tegema ülekande! Aga see kehtib kõikide iidsete ja kultuuriväärtuslike ehitiste kohta ja see, et tegemist on juhuslikult vana sakraalhoonega, on täiesti kõrvaline.

Lisaks lubatagu mul, ehkki mina kui ateist võib-olla kõiki religioosse maailmapildi peensusi ei mõista, kahelda selles, kas jumal ning raha üldse mingil moel kokku kuuluvad. Mulle tundub, et usk – juhul, kui see inimesel olemas on – peaks olema midagi nii isiklikku ja intiimset, et see ei vaja mitte mingit raamatupidamist. Jumalale ei saa ju ometi palka maksta! Samuti ei näe ma vajadust koguduse poolt ülalpeetavate vahendajate järele. 

Kiriku kui organisatsiooni ülalpidamine meenutab vägagi primitiivsetele ühiskondadele omast usku šamaanidesse, kes ainsatena suutsid suhelda kõikvõimalike loodusvaimude ja deemonitega, neid ohvritega lepitada, neilt midagi välja manguda ja lihtsurelikele teispoolsusest teateid tuua, sooritades selleks veidraid hüppeid ning ajades suust vahtu välja. Tänapäeva usklik peaks ju ometi seisma kõrgemal säärastest lapsikustest. 

Nüüdisajal saab jumal olla pigem teatud laadi filosoofiline idee ja tundub naeruväärne ning solvavgi hakata selle idee nina ees rahapaberitega krabistama. Ehk siis – kui jumalasse uskuda, siis asub see jumal inimese enda südames, mitte kirikus, ja südamele annetusi teha pole eriti otstarbekas.

Vaja on kõnetada noori

Rain Soosaar,

Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant

EELK liikmesannetajate arvu järjekindla kahanemise taga näib olevat eelkõige asjaolu, et luterlaste seas on suures ülekaalus auväärses eas inimesed.

Näiteks 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli luterlasi kogu Eesti elanikkonnast kümnendik, kuid enne 1926. aastat sündinute seas tervelt 37%. Luterliku identiteedi hääbumine eestlaste seas kiirenes aga seoses massilise leeriskäimise lõppemisega 1960. aastate algul ning on edaspidi ainult süvenenud. Nii oli viimase rahvaloenduse andmetel luterlasi 1950. aastatel ilmale tulnute seas veel 10%, pärast 1982. aastat sündinute hulgas aga juba alla nelja protsendi.

Küllap avaneks sarnane pilt ka EELK liikmesannetajate statistikast, kui see avalikkusele kättesaadav oleks. Igatahes ühest hiljuti Eesti Kirikus ilmunud artiklist selgus, et tunamullu oli Maarja-Mag­daleena koguduses rohkem kui pool liikmeannetuse tegijatest üle 70 aasta vanad. Pole põhjust arvata, et teistes kogudustes olukord erinev oleks. Kui nii, siis pole EELK-l pääsu jätkuvast ja isegi kiirenevast liikmesannetajate arvu kahanemisest lihtsalt sel põhjusel, et igavikku lahkuva kirikuinimeste vanema põlvkonna asemele tuleb väga vähe noori.

Põhjus pole kindlasti selles, et viimased usuliste küsimuste vastu üldse huvi ei tunneks. Vastuseid aga tavatsevad nad otsida juba pigem vabakirikutest või ka mittekristlikest õpetustest. Luteri kirik on tänapäeva usuturul paraku abitu ning seda vahest just oma kunagise privilegeeritud seisundi tõttu.

Seetõttu ollakse nimelt halvasti ette valmistatud olukorraks, kus liikmeskonna uuenemist ei taga enam traditsioonist tulenev autoriteet ja ametivõimude tugi, vaid üksnes veenvus nii sõnades kui tegudes. Kirikurahval on praegu igatahes põhjust otsida pingsalt uusi viise, kuidas Eesti inimeste tähelepanu ja usaldust võita ning neile ehtsat osadust ja kogukonnatunnet pakkuda. Eriti oluline on seejuures avatus noortele, kelle identiteet, maailmavaade ja sõpruskond on alles kujunemisjärgus.

Ühtlasi tuleks vältida kõike seda, mis inimesi kirikust võõrandada võib, näiteks kõrki ja hoolimatut suhtumist ligimestesse ning sekkumist poliitikasse. Vanasti, kui kirikusse kuulumine oli veel enesestmõistetav, võidi kirikut ja vaimulikke küll neil põhjustel kiruda, aga ei jäädud selle pärast veel koguduseelust eemale. Tänapäeva uute liitujate puhul seda enam eeldada ei saa.

Kokkuvõttes pole EELK seni kuigi edukalt väljaspool seisjaid kõnetada ja veenda suutnud. Murrangut võib ehk oodata alles siis, kui enam ei küsitagi, miks liikmesannetajate arv väheneb, vaid hoopis seda, mida teha, et iga otsiv inimene end koguduses omana ja oodatuna tunneks. Kui see teoks saab, väärtustab ta ka EELK liikmeks olemist ning on hea meelega valmis oma kiriku heaks annetama. Vaid sel juhul jääb kirik elujõuliseks ka meie aja ühiskondlikes oludes, mil selle liikmeks ei saada enam sünnipõhiselt, vaid isikliku teadliku valiku põhjal.

Kelle asi on tegelda inimestega, kui kiriku ülesanne on misjon?

Annely Neame,

EELK konsistooriumi projektijuht, Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja

Parafraseerin dr N. T. Wrighti: Kiriku ülesanne on ülistada ja teenida Jumalat ja töötada Tema riigi teenistuses maailmas … aga seda ülesannet saab täita ainult elades ligimese armastuse käsu järgi: nimelt üksteist julgustades, üksteist usus üles ehitades, üksteise eest palvetades, üksteiselt õppides üksteisele eeskujuks olles, üksteise koormaid kandes ja praktilisi ülesandeid täites. Kõike seda saab kokku võtta väljendiga „koguduse osadus“. (N. T. Wright, Simply Christian: Why Christianity Makes Sense)

Kiriku ülesanne ei ole valmistada inimesi ette taevasse minemiseks, vaid neid õpetada elama Jumala riigi täieõiguslike kodanikena. 

Võib vaadata numbreid ja statistikat ning teha liikmesannetajate arvu kahanemise põhjal järeldusi, et kirik kahaneb. On minulgi selliseid päevi, mil ei jaksa usus vaadata Jeesuse peale, siis kipub pilk lainetele kalduma ja juba ma vajungi.

Aga ma ei arva tegelikult, et kirik kahaneb või et ta peaks kahanema, sest et varsti tuleb ju Jeesus nagunii tagasi ja viib oma vähesed allesjäänud ustavad endaga siit hädaorust kaasa. Olen endale üsna põhjalikult selgeks teinud, mida Eesti rahvas räägib, kuidas oma usku ja kiriku liikmeks olemist mõtestab ja mõistab, ning näen, et rahvas usaldab meie kirikut. Seda kinnitavad jätkuvalt ristimisele ja leeri tulijate hulgad. 

Viimasel neljal aastal on EELK kogudustes ristitud ca 1500 inimest aastas, kümme aastat tagasi oli see arv peaaegu 2000 võrra suurem. Minu küsimus on: kuhu need inimesed kaovad? Miks nad kaovad? Ja kõige tähtsam: KAS nad kaovad? Vestlustes, küsitlustes tuleb välja, et inimesed ei kao kuskile, vaid nad teevad seda, mida neile õpetatakse ja mida neilt oodatakse – absoluutse miinimumi. Samuti ei tea suur osa ristituist ja leeritatuist, et nad on koguduse liikmed. 

Küsimus on, mida me leeritundides õpetame, mida oma koguduse liikmetelt ootame, mida pakume. Kas liikmemaksu, mille eest oma kogudusi jaksaksime üleval pidada ja harjumuspäraseid tegevusi teha? Mida teeme, et aidata vastsündinud kristlastel kasvada ja vaimulikult täisealiseks saada? Muidugi on osa ristituist noored ka aastatelt, kuid Eesti fenomen on ristimisele ja leeri tulijate keskmine vanus. Nimelt on nad pigem inimesed oma parimates loomeaastates, noored ja keskealised täiskasvanud. 

Need inimesed on meie kogudused valinud paljude teiste hulgast täie teadmise juures ja soovinud astuda just EELK liikmeks. Need inimesed on motiveeritud kaasa lööma koguduse ja jumalariigi ehitamise töös, isegi kui nad seda ise veel sõnadesse panna ei oska. See on meie suur võimalus. 

Me saame luua uutele koguduseliikmetele kasvamiseks soodsad tingimused. Meie teine suur võimalus ja eelis Eesti usuturul on meie kiriku õpetuslik alus ning kolmas luterliku kiriku juhtiv roll Eesti rahva hariduselu eestvedajana ning kultuuri ühe tugisambana. Me ei pea inimesi veenma, ennast tõestama, lootust kaotama ega küüniliseks muutuma, aga me peame inimesi kuulama ja kuulduga arvestama. Iga kogudus on perekond ja mikrokosmos, iga tema liige on oluline ja asendamatu. Kui perekonda sündinud laps ei hakka hingama, sööma, kui ta jääb üksi, siis võib ta üsna ruttu surra. Perekond, kus lapsed suureks ei kasva, kaob. 

Siit lähtub meie misjonivõimalus: pakkuda kodu ja üleskasvamiseks soodsat keskkonda ristimise kaudu kogudusse sündinutele. Nad ei saa teistmoodi teada, milliseks täisealiseks Kristuse mõõtu mööda nad kasvada võivad (Ef 4:7–16) ehk milline potentsiaal nendes on. Just nendes inimestes on annid koguduse ehitamiseks. Ristimine ja leer on teekonna algus, meie kiriku võimalus on toetada teekonna ettevõtnuid nende teel, minnes koos edasi.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)