Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kiriku laulu- ja palveraamat 25aastane

30.11.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

Andres Taul ja Jaak Salumäe Toronto Peetri kiriku altari ees 1989. a ühistöö alustamise märgiks kätt andmas. Rahulolevate nägudega vaatavad seda pealt Karl Raudsepp ja Roman Toi. Tummade tunnistajatena seisavad tagareas õpetajad Oskar Gnadenteich, Gustav Piir ja Tõnis Nõmmik.

Täna 25 aastat tagasi võeti Eestis kasutusele kiriku laulu- ja palveraamat

Kiriku laulu- ja palveraamatu kasutuselevõtust 25 aastat tagasi kirjutas Eesti Kirik kahes lehes, 5. ja 12. detsembril.
Leht toob ära EELK Toronto lauluraamatukomitee esimehe Andres Tauli kõne lauluraamatu üleandmisel. Juures on pilt, kus lauluraamatukomisjoni esimehed Andres Taul ja peapiiskop Kuno Pajula südamlikult sel puhul kätlevad. «Valminud lauluraamat liitis neid mehi ja kodu- ning pagulas-Eesti kirikut» – kinnitab Jaan Vilaki pildi allkiri.
Hans Treimann annab 12. detsembri lehes ülevaate Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 30. novembril 1991. aastal toimunud tänu- ja palvejumalateenistusest «Siion, laula suures rõõmus!». Lauluraamatu pühitsemise viis läbi peapiiskop Kuno Pajula. KLPR trükiti 55 000 eksemplari. Raamat laoti Torontos ja trükiti Soome Kiriku Sisemisjoni Seltsi trükikojas Pieksämäel. Seda finantseeris Soome kiriku välisabi osakond. «20 000 suureformaadilist lauluraamatut jaotatakse koguduste vahel ja neid kasutatakse kirikutes. Väiksema formaadiga lauluraamatuid on koguduste liikmeil võimalik enesele hankida. Uues raamatus on 484 nootidega varustatud laulu,» kirjutab Eesti Kirik.

Lauluraamatukomisjonide ühiskoosolek Stockholmis Eesti Majas 1990. a. Istuvad vasakult: Ivar-Jaak Salumäe, Konrad Veem ja Andres Taul. Seisavad vasakult: Tõnis Nõmmik, Joel Luhamets, Oskar Gnadenteich, Roman Toi, Einar Soone, Andres Põder, Armand Leimann. 2 x Jaak Salumäe erakogu

Kui 1989. a juunikuu lõpupäevil Helsingi-Toronto lennukilt olin maha astunud ja kohmetul viisil migratsiooniametnikule suurivaevu oma reisi eesmärgi selgeks teinud, ootas mind terminalis väga kannatlikult õpetaja Andres Taul. Sellest hetkest alates oli mu meel rahulik ja ma jäin kaheks nädalaks Kanada eestlaste turvalisele hoiule.
Peale Andres Tauli ja Roman Toi ei olnud mul Torontos ainsatki tuttavat, kuid ma tundsin end eriti koduselt, sest iga eestlane, kellega mul oli võimalus ja rõõm kohtuda, oli justkui vana tuttav. Nii ei pannud ma tähelegi, et mu ümber kees paljurahvuselise suurlinna melu; mina olin omade keskel.
Järgnevail päevil said mulle tuttavaks nii Toronto Peetri kirik oma rohkete töövõimalustega kui ka sealse lauluraamatukomitee liikmed, kellega koostöö läks käima lausa ilma eelsoojenduseta, justkui oleksime midagi mõlemale poolele tuttavat ja loomulikku jätkamas.
Ja eks olnudki mu kirjavahetus dr Roman Toiga saanud alguse juba 1983. a ning aasta-aastalt üha enam keskendunud lauluraamatu uuendustööle, nii et 1987. a Torontos trükitud «Kiriku laulu- ja palveraamatu» 41 laulu sisaldavas proovitrükis oli kodumaa päritoluga materjali märkimisväärselt rohkesti.
Võib siis ütelda, et koostöö oli juba alanud. Et aga kahe mehe sisukas kirjavahetus omandaks laiemat haaret ja suuremat kaalu, olidki meil ees tihedad töökoosolekud ja otsustavad plenaaristungid, mis päädisid ühe liigutava hetkega Peetri kiriku altari ees reedel, 7. juulil 1989. a.
Sellest on üks tore foto. Pildi keskel annavad ühistöö alustamise märgiks kätt Toronto lauluraamatukomitee esimees Andres Taul ja Tallinna lauluraamatukomisjoni sekretär Ivar-Jaak Salumäe. Rahulolevate nägudega vaatavad seda paljutõotavat žesti pealt piiskop Karl Raudsepp ja organist Roman Toi. Tummade tunnistajatena seisavad tagareas õpetajad Oskar Gnadenteich, Gustav Piir ja Tõnis Nõmmik.

Tegelikult eelnes sellele üksmeele väljendusele mitmeid koosistumisi, sest minu saabumine Torontosse lõi segi mitmed konkreetsed plaanid sealse komitee töös. Olid nad ju mitu aastat koos istunud, laule kogunud, proovitrüki välja andnud, materjale trükikojale vahendanud ning lõpuks kindla otsuse teinud, et jõuluks peab raamat trükist ilmuma.
Eriti tähtis ja vist otse auküsimus oli see piiskop Karl Raudsepale, kes alguses minusse üsna umbusklikult ja pisut vastumeelsusega suhtus, kuna olin ju põhja laskmas nende ajagraafikut. Siiski mõistis ta peagi, et Tauli ja Toi nõu jõudude ühendamiseks on õige ning tuleb töö tulemusele kasuks. Nii on mu fotoalbumis palju pilte, kus me piiskopiga väga sõbralikult ja töiselt koos istume, ja lahkumisel kinkis ta mulle oma jutluseraamatu südamliku pühendusega.
Väga oluliseks lüliks ühistöö jätkamisel olid Alfred ja Ene Tamm ning trükikoda Oma Press Limited, sest nüüdsest peale tuli neil mitmeid juba valmis laotud materjale ümber teha ning hakata Eestist ootama korrektuuri lugemise tulemusi, mis alati sugugi mitte soovitud kiirusega ei saabunud. Nii said neist asendamatud koostööpartnerid, kes väga sõbralikult ja kannatlikult kõike vajalikku toimetasid, ning lõpptulemus valmistas meile kõigile rõõmu.
Meie õnnistusrikka ühistöö seisukohalt oli väga olulise tähtsusega peapiiskop Konrad Veemi kohene toetus ühistöö mõttele. Nii kutsus ta meie Eesti komisjoni liikmed Stockholmi, kus aprillis 1990 toimusid Eesti Majas kahe lauluraamatukomisjoni ühiskoosolekud, millest peapiiskop Veem erilise soojusega isiklikult osa võttis. Need olid tõeliselt töised ja vennalikud koosistumised, mille lõpul tehti ka ajalooline ühispilt.

Õpetaja Andres Tauli ja Toronto Peetri koguduse juhtiv roll ühise lauluraamatu saamisel jätkus ja augustis 1990 olime kutsutud juba terve delegatsiooniga Eestist Torontosse ühiskoosolekutele, kus oli isegi dramaatikat. Kui laulude osas oli suuremalt jaolt üksmeel saavutatud, tekitas probleeme lauluraamatu lõppu planeeritud jumalateenistuse kord.
Meie soov oli, et seal oleks antud variantidena võimalused, et patutunnistust, usutunnistust ja meieisapalvet võiks ka kogudus kaasa lugeda. Välis-Eesti komiteele, eriti piiskop Raudsepale, tundus see mõeldamatu. Kuna mitmes muuski asjas kippus lahkmeel esile tõusma, oli kõne all lausa võimalus, et tuleb välja anda kaks erinevat lauluraamatut.
Siiski pääses võidule vastastikune usaldus ja osadus ning tulemuseks oli see, et võidi heaks kiita ühistöö tulemus: üks ja sama «Kiriku laulu- ja palveraamat» välis- ja kodueestlastele. Suur ühispilt on selle piduliku päeva meenutuseks, kusjuures maksab tähele panna, et ühistööd on oma osavõtuga tulnud tunnustama ka Kanada praost Udo Petersoo ja õpetaja Thomas Vaga USAst. Keskel istuvad piiskop Karl Raudsepp ja peapiiskop Kuno Pajula.
«Kiriku laulu- ja palveraamatu» valmimine lükkus aastasse 1991. Suvel sai valmis trükk Torontos ning sügisel tulid Soome trükikojast Raamattutalo köited Eesti jaoks. Selline kiriku- ja kultuurilooline sündmus oli väärt tähistamist mõlemal pool ookeani. Toronto Peetri koguduse ajakirjas Elu (nr 71, september 1992) on ära trükitud kolm väga huvitavat ja tähendusrikast pilti üldpealkirja all «Lauluraamatupüha 10. novembril 1991 Toronto Peetri kirikus».
Ühele neist on alla kirjutatud nii: «Piiskop Karl Raudsepp annab Lauluraamatukomitee esimehele õpetaja Andres Taulile pühendusega iluköites «Kiriku Laulu- ja Palveraamatu» koos kiitussõnadega tehtud töö eest». Ehk oli see sündmus eluõhtu ilusaks kokkuvõtteks ka auväärsele piiskopile, kes juba järgmisel suvel puhkama jäi.

Eestis võtsime uued lauluraamatud kasutusele mõni nädal hiljem, kui Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus toimus 30. novembril 1991. a meie lauluraamatupüha tänu- ja palvejumalateenistus «Siion, laula suures rõõmus» koos lauluraamatute õnnistamisega, kusjuures kohal oli emeriitpeapiiskop Konrad Veem Stockholmist, kes väljendas omaltki poolt suurt rõõmu, et ühistöö sai kanda nähtavat vilja. Ka siin sai jagatud tänupühendusega uusi raamatuid kõigile, kes mitmel viisil suurprojekti õnnestumisele olid kaasa aidanud.
Raamatud olid nüüd küll valmis, ühel pool ookeani soliidsed ja kaalukad, teisel pool igapäevased ja käepärased, kuid see ei tähendanud veel, et rõõm oleks olnud üksmeelne ja täiuslik. Kui meil Eestis nuteti taga väljajäetud armsaid laule ja üksikuid salme, siis ookeani taga anti eesotsas peapiiskop Udo Petersooga kogu tööle päris hävitav hinnang, lugedes kogu tööd ebaõnnestunuks.
Päriselt nii see muidugi ei olnud. «Kiriku laulu- ja palveraamatu» voorused ja rikkused avanesid kasutamise käigus ja vähemalt Eestis ei ole vist kirikut, kogudusetöö ruumi ega kristlikku kodu, kus ei oleks pidevas kasutuses uus lauluraamat, mida saab pidada Kodu- ja Välis-Eesti esimeseks ja senini ainukeseks nii ulatusliku ühise töö tulemuseks. Seetõttu olen tänulik ja õnnelik, et olen võinud olla kaasas selles ajaloolises ja väga vennalikus koostöös.
Ivar-Jaak Salumäe
EELK lauluraamatukomisjoni sekretär 1977–1992
Artikkel on ilmumas EELK Toronto Peetri koguduse aastaajakirjas  Elu. 2016.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)