Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kiriku kohus on aidata

30.09.2015 | | Rubriik: Arvamus

Merille Hommik

Valitsus otsustas pakkuda kahe aasta jooksul peavarju 160 pagulasele. Ka EELK leidis, et usukaaslaste aitamine on enesestmõistetav, ning andis lubaduse kristlastest perede vastuvõtmiseks. Juulis toimunud Vabariigi Valitsuse ja EELK ühiskomisjoni istungil otsustati koostöö ning EKNi liikmeskirikute kaasamine. Koos diakooniaassessoriga suhtlesime kogudustega ning saime augusti alguseks selguse, et tulijatest pool on võimalik majutada koguduste abiga.
Viimastel nädalatel on aga asi läinud käest. Euroopa Liidu liikmesriikides ja maailmas laiemalt on eriolukord. Seisame silmitsi suure ja osaliselt provotseeritud rahvarändega. Loomulikult ei ole lahenduseks, kui ütleme, et meie sel teemal kaasa ei räägi. Kui ei räägi, siis räägivad teised meie eest ja otsustavad ka meie eest. Ja need, kes otsustamises osalemisest keelduvad, ei saa kutset ka muude otsuste tegemise juurde.
Peame olema valmis oma vastuvõtuvõimekust enam kui kümnekordistama. Mitte sellepärast, et see meile meeldib. See on õige ja kohus ja hea. Kui jama on majas, siis tuleb sellega tegelda.
Sotsiaalministeeriumi asekantsleri sõnul võtab Eesti vastu neid, kelle puhul on selge, et nad tõesti on põgenikud. Moraaliteoloogia kohaselt tuleb enim tähelepanu osutada nendele, kes on kõige raskemas olukorras. Me aitame neid, kes on reaalses hädas. Ja me peame oma abis olema keskendunud inimväärikuse austamisele ja säilitamisele.
Küsimuseks on, millest peab EELK oma otsustes lähtuma. Pühakirjast, riiklikust julgeolekust, oma koguduseliikmete turvatundest? Valikualuseid on veelgi: rahvuslikust rikkusest, etnilisest puhtusest, rahast. Samas ei peaks kõht olema südamest olulisem, peast samuti mitte. Oluline on, et me ei saa eirata probleemi.
Lõpetagu need, kes räägivad, nagu oleks võimalik pöördumatuid protsesse (rännet) peatada. Mõttetu jutt. Küsimus on, kuidas muutunud tingimustes, muutunud Euroopas ja maailmas elada. Tarade ehitamine piiridele on vastuolus meie unistustega vabast Euroopast, vabast liikumisest, tööjõu, kaupade ja info vahetamisest. Küsimuseks on, kas loobuda oma põhimõttest või leppida vormidega, milles see põhimõte realiseerub.
Kurjategijatele tuleb koht kätte näidata, see on selge. On siis tegemist terroristide, smugeldajate või vaenumahitajatega. Kannatava inimese suhtes pole aga mingit muud hoiakut kui tingimusteta abi ja hoolivus. Loomulikult on sageli raske vahet teha, kust läheb piir ärakasutamise ja abipalve vahel, smugeldatu ja põgeniku vahel. Aga alati on võimalik oma südames tunnetada piiri ligimesearmastuse ja võõraviha vahel.
Ei saa toetada arvajate suukorvistamist ja arvamuste liigitamist ilma selge jaotusaluseta vihakõneks ja leebeks lobaks. Iga mõte on vaja välja öelda, ära kuulata, peegeldada ja sünteesida. Rahvuse lõhkiajamine, liigitades eesti elanikke pagulaste poolt ja vastu olijateks, on vastutustundetu ja rumal. Targem pole ka šamaanitrummi põristades Vabaduse väljakul hüpelda ning jätta muljet hoolivusest või vastutustundest.
Ma ei ole pagulaste sisserännu pooldaja, aga kui on inimesi, kelle elu ja turvalisus on naaberkülas või -riigis ohustatud, siis tuleb neile peavarju anda. Kui kellegi turvalisus, väärikus või elu on ohustatud meie kodukülas või riigis, siis tuleb tema kaitseks koonduda. Nii lihtne see ongi.
Valitsus on väljendanud Eesti seisukohta, et oleme valmis kriisiolukorras vastu võtma täiendavalt pagulasi. Kirik ei ole veel seisukohta kujundanud, aga pead liiva alla peita ei ole mõtet. Diakooniatalituse prognoos on kahe aasta jooksul 2000 inimest, mitte 200. Nõu ja abi saamiseks on pöördutud ka Luterliku Maailmaliidu ning partnerkirikute poole.
Ränne on paratamatus. Praegu on rände hüppelise suurenemise aeg. Sellega tuleb toime tulla nagu sügisvihmaga, mitte seda eitada. Ostame vihmavarjud, ehitame pagulaskeskused ning avame oma kodukogudused neile, kes seda vajavad. Õppigem Süüria kristlaste vagaduslaadist, palugem rahu maailmas ning jagagem oma leiba iga võõraga, kes uksel peatub. Enda teadmata võime olla vastu võtnud ingleid.
Yprus_13.03.2010

 

 

 

 
Avo Üprus,
EELK konsistooriumi diakoonia ja ühiskonnatöö talituse juhataja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)