Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Kiriku juurest algas tee

12.04.2017 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Mälestusnäitust Peterburi Jaani kirikus tutvustavad peapiiskop Urmas Viilmale ja pr Egle Viilmale autor Jüri Trei (vasakul) ja Toomas Kiho (paremal).4 x Liina Raudvassar

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise proloog oli 8. aprillil Peterburis, kus meenutati sajandi möödumist päevast, mil umbes 40 000 eestlast koondus rahumeelseks meeleavalduseks Jaani kiriku juurde, et nõuda Eestile autonoomiat.

Ilm laupäeva ennelõunal, mil sammud Peterburi Jaani kirikusse sean, on varakevadiselt tujukas. Liiklus Dekabristide tänaval on suurlinlikult elav ja pühade-eelselt toimekas, politseiautode rohkus viitab aga lähenevale üritusele, mille turvamiseks korravalvurid on alarmeeritud. Justnagu sada aastat tagasi on tänagi keskmes Eesti-küsimus. Ja nagu sajand tagasi on tänagi põhjust sihtkohta jõudmiseks otsida üles eestlaste Jaani kirik, mis eristub uulitsa teistest rajatistest oma protestantliku lihtsuse ja arhitektuurilise täiuslikkusega.

Sada aastat tagasi
Kaasaegsete mälestustest on teada sajanditaguse sündmuse üksikasjad. Kuidas vaid nädalapäevad kestnud selgitustöö tulemusel kogunesid tuhanded eestlased. Eestlasi elas toonases Vene impeeriumi pealinnas Petrogradis umbes 50 000, sinna juurde saab arvata veel umbes 10 000 tsaariarmees teeninud eestlasest sõdurit.
Korraldav toimkond oli valinud protestimeeleavalduseks 8. aprilli 1917 (vana kalendri järgi 26. märtsi), ajaloolise tähtpäeva, mil keiser Aleksander I kaotas 1819. a Liivimaal pärisorjuse.
Kõigest nädalapäevad võttis aega, et levitada ideed, suust suhu, eestlaselt eestlasele. Loetud päevad oli korraldajatel aega seada valmis rahvuslipud ning maalida loosungid. Mihkel Lüdig paluti juhatama spetsiaalselt meeleavalduseks koondatud segakoori. Lisaks lauljatele organiseerus ka pasunakoor, õieti saadi kokku enam kui tosin orkestrit. Seda kõike tehti suuremat eesmärki silmas pidades. Tajudes aja kutset ja võimalusi.
Kirjamees Märt Raud kirjutab („Kaks suurt. Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu“, Toronto, 1953): „Rahvamerel ei olnud otsa ega äärt. Sõdureid voolas järjest juurde. Suured eraisikute hulgad öeldi olevat kuskil kaugemal.“
Tema sõnul läks masside korraldamine kiiresti, vältida suudeti ummikuid ja enamlaste püüdeid meeleavaldus maksku mis maksab nurjata. „Paari tunni pärast oldi liikumiseks valmis. Saabus pühalik moment. Anti käsk: „Tervituseks lipule!“ Orkestrihelide saatel kanti Eesti rahvuslipp ridade eest mööda. Rivi tervitas sõjaväelise kombe kohaselt.“

Kes on see härrasrahvas?
Kui rongkäik orkestrihelide mürtsudes ja rahvustrikolooride lehvides Nevski prospektile, maailmalinna peatänavale jõudis, seiskus trammiliiklus ning pealtvaatajad lõid imestusest käsi kokku: kust on säärane sõjavägi välja võetud ja kes on see härrasrahvas, kes sammub korralikus rivis?
Marsiti organiseeritult, rahumeelselt kui üks mees. Venelaste tähelepanu köitnud eriti väikesed algkooliõpilased, kes käisid rongis lipuga „Õpetage meid emakeeles!“.
Liiguti Tauria palee juurde, kus toodi lipud rongkäigust välja. Ülejäänud meeleavaldajad sammusid edasi. „See oli suurepärane malev, mis Tauria paleest uhkelt ja iseteadvalt mööda marssis. Oli lippude meri ja lakkamatud orkestrihelid,“ kirjeldab Raud. Tauria paleesse, kus resideeris Ajutine Valitsus, sisenesid peale juhatuse veel laulukoor ja üks esindaja igast üksusest. Koor esitas ajastu vaimust kantud „Marseljeesi“, aga veel „Eestimaa, mu isamaa“ ja rahvushümni.
Nelja päeva pärast kinnitas Ajutine Valitsus Eesti autonoomia seaduse. See ei olnud Eesti Vabariigi sünd, aga oluline eeldus selle eesmärgi suunas.

Meeleavalduse meenutuseks
Pärastlõunaks on taevas selginenud ning Peterburi kuldab üle helge kevadpäike.
Jumalakoja uks on küll kutsuvalt valla, aga kotta jõudmiseks tuleb läbida aeganõudev turvakontroll. Ette tuleb näidata kott ja mis seal sees, teretulnud on kirikusse vaid need, kes enda soovist varem teada andnud ning kelle nimed kinnitatud nimekirjas. Need formaalsused tulenevad tänase päeva olust, kus anarhismist kantud vägivallaaktid kahjuks elu osaks saanud. Samuti seab Eesti Vabariigi peaministri Jüri Ratase visiit üritusele teatud reglemendi.
Kirikus saan ülevaate viimastest ettevalmistustest üritusele, millega soovitakse tähistada saja aasta möödumist eestlaste rahumeelsest meeleavaldusest Petrogradis Eesti autonoomia toetuseks.
Hoones tuiskab ringi ürituse hing Jüri Trei, kelle rolli on raske ülehinnata. Just tänu tema initsiatiivile ning väsimatule järjepidevusele Eesti konsulina Peterburis ligi paarkümmend aastat tagasi on Jaani kirik taastatud ning nüüd juhib mees vägesid tänase ürituse õnnestumiseks.
Aga ringi liikumas on näha veel Eesti Vabariigi 100. aastapäeva toimkonnast Margus Kasterpalu ja Toomas Kiho, samuti Eesti Kontserdi ning kohaliku eesti koguduse ja seltsi inimesi. Kirikusaalis harjutab Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja dirigeerimisel, orelipuldis on Ene Salumäe.
Pärast mälestusjumalateenistust on kavas kontsert, kus esitatakse Peterburis õppinud eesti heliloojate Mart Saare, Konstantin Türnpu, Cyrillus Kreegi, Rudolf Tobiase, Artur Kapi, Heino Elleri, Arvo Pärdi ja Gustav Ernesaksa loomingut.

Kirik ja riik on sugulased
Eestile autonoomia taotlemise rahumeelse meeleavalduse 100. aastapäeva mälestusjumalateenistust juhib peapiiskop Urmas Viilma, kaasa teenib õp Enn Salveste. Esineb Peterburi Jaani koguduse ja Eesti Kultuuriseltsi segakoor Kaja. (Peaminister Jüri Ratas peab oma temaatilise kõne hiljem kontserdi raames ja kontserdil osalevad mitmed poliitika- ja avaliku elu tegelased Eestist. Samuti Peterburi ja Leningradi oblasti esindajad.)
Mälestades veel nädala algul Peterburi metroos toimunud terrorirünnaku ohvreid, rõhutas peapiiskop, et aset leidvad ärevad sündmused ei tohi meilt röövida tänumeelt ja rõõmu: „Ainus põhjus, miks me oleme täna siin, on see, et markeerida ära Eesti Vabariigi juubeliaasta alguse saabumist. Seda ei pea häbenema ega salgama keegi! Me oleme rõõmsad ja tänulikud oma iseseisvuse pärast! Ja just see rõõm ja tänu on toonud meid Peterburi, kus Eesti iseseisvuse idee oma esimesi võrseid ajama hakkas.“
Peapiiskop meenutas, et koos rahvusliku ja riikliku autonoomia saavutamisega oli sajandi eest tähenduslik ka kiriku iseseisvuse saavutamine: „Sümboolne on meenutada, et saja aasta eest Peterburis toimunud sündmused ei saanud mitte ainult Eesti Vabariigi sünni ettekuulutuseks, vaid ka vaba rahvakiriku ehk sel kevadsuvel oma 100. aastapäeva tähistava autonoomse Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku sünni ettekuulutuseks.“
Kirikupea sõnul on ka rahvakiriku idee sünni taga mitmed Peterburiga seotud rahvus­li­kult meelestatud kristlased. Nõnda on Peterburi Jaani kirik samaaegselt nii Eesti rahvusriigi kui Eesti rahvakiriku sümboolne häll, rõhutas peapiiskop Viil­ma oma jutluses. Kirikupea meelest on ilus mõelda, et Eesti riik ja kirik on samade sündmuste viljad: „Meil on sarnane sünnilugu, millega oleme ajaloos ühendatud. Meie riik ja kirik on lähisugulased ja see sugulus ei ole katkenud.“
Liina Raudvassar

Pildigalerii:

Rahvusmeeskoori kontserdiks on kirikusaal dekoreeritud rahvusvärvides, kirikuliste hulgas on ka rahvariiete kandjaid.

Jüri Trei tutvustab peaminister Jüri Ratasele Peterburi Jaani kirikut ja koguduseliikmeid.

Kunstnik Mati Karmini valmistatud mälestustahvli avas peaminister Jüri Ratas ja õnnistas peapiiskop Urmas Viilma.

Eesti_Vabariik_100_MV_CMYK

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.
(1Pt 1:3)