Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kiriku ja riigi vastastikusest sallivusest

18.05.2005 | | Rubriik: Kolumn

John Locke kirjutas 1685. aastal «Kirja sallivusest», milles ta kirjeldas sallivuse piire kiriku ja riigi vahel. Kirik võib olla õigustatult sallimatu (alates manitsustest ja lõpetades kirikust väljaheitmisega) vaid oma liikmete suhtes. Riigipoolne sallimatus on õigustatud ainult poliitilistel ja mitteusulistel põhjustel. Näiteks siis, kui kirik teeb midagi sellist, mida seadused ei luba teha ühelgi kodanikul või kui usuühendus on lojaalne riiki ohustavale võõrriigile.

Enamust sellest, mida Hans Küng (EPL, 04.04.05 «Paavsti valed otsused») katoliku kirikule avalikult ühiskonna ees ette heidab, mõistaks John Locke kui katoliku kiriku siseasja, mille avalik arvustamine on kohatu. Kirik on vabatahtlikkusel põhinev inimeste ühiskond, milles nii nagu igas teises inimeste ühenduses, kehtivad omad sisemised reeglid. Sellise ühendusega liituja nõustub nende reeglitega ning neid reegleid muudab ühendus ise vastavalt selleks ettenähtud protseduuridele.

Küngi poolt mainitud vähene demokraatia katoliku kiriku seesmises korralduses, paavsti suur võim, preestrite tsölibaat ja rasestumisvastaste vahendite vastasus on kiriku siseasjad.

Teiselt poolt on kirikul, igal kodanike ühendusel, õigus osaleda ühiskondlikus ja poliitilises elus. Näiteks Poola katoliku kirik on sekkunud aktiivselt poliitikasse ning tulemuseks on üks rangemaid aborti keelustavaid seadusi tänapäeva Euroopas. Kriitikud ütlevad, et demokraatia on ohus ja kirik sunnib oma arusaamu peale poolakatele, kellest enamus abordi keelustamist ei poolda. Kuid Poolas on endiselt demokraatia, mitte teokraatia.

Lisaks avalikule arvamusele ja parteidele mõjutavad ühiskondlikud huvigrupid (usuühendused, ametiühingud, põllumeeste ühendused jt) avalikku poliitikat kõikjal demokraatlikes riikides. Demokraatia ei nõua, et iga sellise huvigrupi iga seisukoht oleks kooskõlas rahva enamuse arvamusega. Kiriku poliitiline tegevus on igati demokraatlik nii kaua, kuni kirik aktsepteerib demokraatiaga kaasnevat arvamuste, uskude ja eluviiside paljusust, tunnustab demokraatlikke institutsioone ja «demokraatia mängureegleid».

Veelgi enam, demokraatia toimimise jaoks on isegi oluline, et ühiskonnas toimiks avatud arvamustevahetus (nii usuliste kui ka mitteusuliste) väärtuste üle. Kui usklikud ja usuühendused ei saa ühiskonnas ja poliitikas avalikult oma väärtusi edendada, on tegemist pigem ebademokraatliku diskrimineerimisega religiooni alusel.

Kuigi just Euroopa rahvusriikide näitel arendati välja kaua aega eksimatuks peetud käsitlused ühiskonna moderniseerimisest, mis eeldasid religiooni taandumist poliitikast ehk sekularismi, on täna vastastikune sallivus enamuses Euroopa riikides riigi ja kiriku suhete normiks. See ei välista riigikirikuid, tugevaid kristlik-demokraatlikke erakondi või olulist riigieelarvelist finantsilist toetust traditsionaalsetele religioonidele. Riigid, mis olid 20. sajandi esimesel poolel religiooni suhtes vaenulikult meelestatud (nt Prantsusmaa, kodusõja-eelne ja -aegne Hispaania), on tänaseks jõudnud vastastikuse sallivuseni.

Ajalugu on näidanud, et sõjas usulise ja sekulaarse maailmavaate vahel ei võida pikas perspektiivis kumbki, rahu ja ühiskondlikku arengut võimaldab vaid vastastikune sallivus.

Alar Kilp

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)