Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kiriku ja riigi ühendab rahvas

22.02.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Hakates kirjutama Eesti luteri kiriku iseseisvumise sajandal, juubeliaastal meie kirikust kui rahvakirikust, tuleb esmalt teha au- ja tänuavaldus Villem Reimanile (1861–1917). Rahvusliku mõtlemise suurkuju ja kiriklik visionäär Reiman oli esimene, kes, olles ilmselt tuttav teoloogi ja filosoofi Fr. E. D. Schleiermacheri (1768–1834) poolt avalikkusesse paisatud rahvakiriku ideega, teeb juba 1905. aastal Postimehes ilmunud viies artiklis konkreetsed ettepanekud kirikuelu üldiseks korraldamiseks nõnda, et „õpetajate ja herrade kirikust saaks rahvakirik“.
Viimasel ajal on olnud kiriku ja riigi seotus-lahutatus üsna sageli avalikkuses kõne all ning me lähtume selle teema käsitlemisel praegusest olukorrast. Meil on ettekujutus oma riigist ja kirikust ning kõneldes võimu ja vaimu seotusest oleme mõjutatud oma kaasajast.
Kui saja aasta eest asuti kirikuelu ümber korraldama, ei olnud veel iseseisvat Eesti riiki ega autonoomset Eesti kirikut. Mõlema unistuse suunas liiguti. Reaalsuses valitses mõlema sünnihetkel segadus, isegi kaos. Käis esimene maailmasõda, Vene impeerium vaevles sisepingetes ja revolutsioonides, mille mõjud ulatusid ka Eesti- ja Liivimaale.
Tsaar Nikolai II loobus 1917. aasta 2. märtsil troonist oma venna Mihhaili kasuks, kes päev hiljem keeldus keisritroonile asumast. Peagi kuulutas vastasutatud Venemaa Ajutine Valitsus välja Venemaa Vabariigi.

Olukorda ära kasutades mõjutasid eesti rahvuslased uut võimu andma Eesti- ja Põhja-Liivimaa ühendamisel tekkivale Eestimaa rahvuskubermangule autonoomia. See õnnestus.
Eesti soost vaimulikkond nägi võimalust üleüldises segaduses ka kirikliku autonoomia loomiseks. Kuna Eesti omariiklus ei olnud sugugi ilmne, ei mõeldud võimu ja vaimu lahutamise taotlemisel esmalt muule kui vabanemisele kõige põletavamast probleemist – sõltuvusest rüütelkonnast.
Villem Reiman oli 1905. aastal oma artiklites just sellele probleemile viidanud. Ta pidas saksa rüütelkonna poliitilist võimu kiriku üle vägivallaks evangeeliumi vastu. Kirikuelu korraldamise uueks aluseks pidi Reimani sõnul saama kogudus ehk kiriku liikmeskond, kelleks on rahvas.
Nõnda ei olnud saja aasta eest aktuaalne kiriku ja riigi lahusus selles mõttes, nagu me arutleme nende teemade üle praegu. Sajandi eest oli põhiküsimuseks siiski saksa mõisnike patronaaži alt pääsemine ja omavalitsemise õiguse saavutamine kõikides kogudustes ning nendest moodustuvas autonoomses kirikus.
Seda oli võimalik saavutada rahvakiriku mudeli kaudu, mida 31. mail ja 1. juunil 1917 Tartusse esimesele kirikukongressile kogunev eestikeelne ja -meelne kirikurahvas poliitiliselt soodsat ajamomenti ära kasutades ellu viima hakkas.

Hilisem peapiiskop professor Johan Kõpp sõnastas iseseisvuva kiriku korraldusliku ideaali kirikukongressil peetud kõnes nõnda: „Kiriku korraldus ja tegevus olgu edaspidi niisugune, et eesti rahval tunne võib olla ja peab olema: see on meie oma kirik.”
Selle ideaali teostamiseks langetasid kongressile kogunenud delegaadid 214 poolthäälega (anti ka 6 vastuhäält) otsuse: Eesti evang-luteri usu kirik on vaba rahvakirik kodumaal kui ka asundustes. Tema liikmeteks on kõik need, kes oma väljaastumisest kogudusest teada ei ole andnud. Kongressi loodud töörühm asus tööle ka kiriku põhikirjaga, mis võeti vastu 10.–12. septembril 1919 Tallinnas toimunud II kirikukongressil.
Eesti Evangeeliumi Luteri-usu Kiriku, praeguse nimega Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku loojad pidasid kirikut rahvale kuuluvaks, kuid nägid seda tegutsemas ilmalikust võimust sõltumatuna. Et olla täpne, tähendas see siis ja tähendab ka nüüd, et kiriku juhtimine ja riigi juhtimine on lahutatud.
Riik nagu ka kirik ei teostu institutsionaalselt mitte juhtide kaudu, vaid oma kodanike ja liikmete kaudu ning on nende teenistuses. Kirik on Kristuse ihu, mis oma maises puudulikkuses tähendab liikmeskonda ehk rahvast, nagu ka riik moodustub samast rahvast. Nõnda on kirik ja riik rahva kaudu ühendatud, kuid nende juhtimised on lahutatud.
Kui sajandi eest mõisteti rahvakirikut rahva enamuse kuulumise kaudu kirikusse, siis nüüdisajal tuleb meil tookord sõnastatud ideaali – et eesti rahval tunne võib olla ja peab olema: see on meie oma kirik – kestva teostumise nimel ennast rahvakirikuna jätkamiseks taasmõtestada.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tajub endiselt ainsa Eestis tegutseva kirikuna, et ta on kogu Eesti rahva teenistuses – on kogu rahva kirik! Rahvakirikuks ei muuda meid mitte kiriku annetajaliikmete arv, isegi mitte ristitute arv, vaid meie kiriku poolt teenitavate inimeste ja evangeeliumi sõnumit vajavate inimeste arv Eestimaal.
Kuna oleme Eesti kirikuna mitte ainult rahva-, vaid ka rahvuskirik, jääb paratamatult meie põhifookusesse peamiselt eestikeelne elanikkond, nagu on sõnastatud ka Eesti Vabariigi põhiseaduses erisus eesti keelele, kultuurile ja rahvale. Ilma rahvusliku eneseteadvuseta ei oleks Eesti rahvusriiki ega vaba rahvakirikuna Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut.

Võime täna fantaseerida, milliseks oleks kujunenud kiriku ja riigi vahekord siis, kui kirik oleks oma autonoomia ja sõltumatuse eest asunud võitlema alles pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Kas kirik üldse oleks Eesti iseseisvuse varasema väljakuulutamise tingimustes asunud oma autonoomia eest võitlema?
Küllap oleks kirikukorraldus realiseerunud paralleelselt koos omariikluse ülesehitamisega. Äkki oleks Eesti saanud endale Põhjamaade eeskujul riigikiriku?! Raske öelda.
Mina isiklikult olen tänulik meie kiriku visiooni loonud suurkujudele, kes otsustasid sajandi eest teadlikult asuda moodustama hilisema väliseesti peapiiskopi Konrad Veemi sõnul ajaloo esimest vaba rahvakirikut. Mulle meeldib ka see, et seda ei mõistetud mitte nõnda, et riik vabastas end kirikust, vaid nagu Schleierma­cher seda sõnastas: kirik vabastas end oma initsiatiivil riigist. Ühendama jäi kirikut ja riiki rahvas!

Viilma,Urmas_peapiiskop

 

 

 

 

Urmas Viilma,
peapiiskop

Teemad:

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)