Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kiriku edasipüüdlik alalhoidlikkus

12.06.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Paljudes keeltes sarnaselt kõlav sõna «kirik» pärineb kreekakeelsest sõnast kyriakç, mis tähendab «Issandale kuuluv». Seda sõna tarvitati niihästi kirikuhoone (Issanda maja) kui ka sinna kogunenud koguduse kohta. Kokkutulekut ja kogunemispaika tähendab ka Uues Testamendis kirikut või kogudust tähistav ekklesia. Eelnevaid sõnu ühendav kreeka väljend kyriç ekklesia rõhutab «reeglipärast kooskäimist».
Mõnikord on võrreldud sõna «kirik» ka ladina sõnaga circa (vrd rootsi kyrka, saksa kirche jne), mille tähenduseks on «ümber, ringi; ümmarguselt, ligikaudu». Selle sõnaga on suguluses ka circus «ring, võidusõiduring, tsirkus» ning circulus «ring, ringjoon, ringkond». Ladinakeelne curia seevastu tähendab taas teatavat koosolekut ning selle toimumispaika ja -hoonet (vrd «Rooma kuuria»).
Kirik kujutab seega endast teatavat ringkonda inimesi, kes kogunevad teatavas ruumis. Võiks öelda ka pühapäeviti loetud usutunnistuse sõnadega: meie usume üht püha kristlikku (sõnasõnalt: katoolset, üldist) kirikut, mis tähendab Jumala poolt pühitsetute kogudust (ekklesia), kes koguneb pühas paigas. Need inimesed ja nende kogunemiskoht on kirik, sest nad kuuluvad Issandale (kyriakç).
Nii nagu kristlastel tuleb uskuda ja elada omal erilisel viisil, peab ka kirik olema eriline, profaansest maailmast eraldatud sakraalne ruum. Läbi kogu ajaloo, ka kõige vagamatel aegadel on asja nii nähtud. Sellega sobib klassikaline luterlik arusaam, et kirik on seal, kus kuulutatakse Jumala Sõna ja jagatakse sakramente: normaalselt toimub see kusagil seinte vahel, erandjuhtudel ka välitingimustes.
Alles uuel maailmaajastul, mil jumalariik hõlmab kõike, on kadunud piirid püha ja profaanse vahel. Sooviga kirikut praegu siduda lahutamatult ilmalike eluvaldkondadega, kaasneb paratamatult nurjumine – või siis milline tahes teoloogiline liberalism. Millel põhineb liberaalne teoloogia? Sellel, et Jumala ja inimese osadust peetakse toimunuks nimelt praeguse maailmaajastu tasandil.
Liberaalne teoloogia eeldab nüüdisaegset maailmapilti, kus igasuguse «imelise» suhtes ollakse ettevaatlik. Jumalikku loomist mõistetakse siin vaateviisina, et igavene on ajaliku aluseks. Kristuse puhul saab väita üksnes tema jumalaosaduse täiuslikkust: nii tunnetuses kui ka eetikas. Ka kristlase elus asetseb seepärast tugev rõhk isiklikul osadusel, mis avaldub tunnetuse ja eetika kasvus juba siin maailmas.
Võib üksnes imestada, kui kergesti ollakse meie kirikus valmis ilmalike eluvaldkondadega suhteid looma kõiges, välja arvatud teoloogia. Julgen öelda, et meie praeguseks suurimaks puudujäägiks ongi teoloogia mahajäämus. Kandvat ühendust ühiskonnaga võime aga saavutada ainult siis, kui oleme mõistetavad ja veenvad just teoloogiliselt. Seda suudab ainult liberaalne, st kontakterajav teoloogia.
Kutsuksin seetõttu üles kontakterajavale teoloogiale. See ei sunni meid sugugi loobuma traditsioonilisest kiriklikust alusest, nagu vahel kardetakse. Vastupidi, kui kirikut üldse vajatakse, siis ainult sellena, mis on tema tunnuseks: püha ja sakraalsena. Ka ajalikus ilmalikus elus on leitav jumalik igavene dimensioon, sest igale inimesele – nagu öeldi vanasti – on kaasa antud loomulik jumalatunnetus.
Nii nagu muu ilmaliku eluga kokkupuuted ei purusta meie kristlikku elu, nõnda ei tohiks ka nüüdisaegse maailmavaatega kontaktiloomine hävitada meie kristlikku usku. Hoiduda tuleb ainult sellest, et kiriku ringkonda ei samastataks ümbruskonnaga, sest suure ringina pole kirik enam circa, vaid circus: ta muutuks tsirkuseks.
Arne Hiob, assessor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)