Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kiriku 7 misjonaarset sammu

16.12.2015 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Misjon on kirikule elu ja surma küsimus. Kirik ilma misjonita on kirik ilma Jeesuseta (Mt 28:18jj). Kirik ilma misjonita ei olegi kirik.
EELK misjonikomisjon on püüdnud hetkeolukorra väljaselgitamiseks koguda tagasisidet praostkondadest sealsete misjonipiirkondade ja misjonäride vajaduse kohta. Järgnevalt ongi välja toodud nii saadud tagasiside kui ka senise misjonikomisjoni töö tulemusel välja joonistunud prioriteetsed valdkonnad ja nende arendamiseks vajalikud seitse sammu.
1. Misjonistrateegia ja teoloogiliste aluste sõnastamine. Igasuguse tegevuse aluseks peaks olema esmalt arusaamine sellest, mis põhjusel, mida ja millise eesmärgiga me teeme. Oluline on sõnastada misjoni sisu ja võtta vastu üldkirik­lik dokument, mis võiks olla ka töövahendiks vaimulikele ja kogudustele oma misjonitegevuse planeerimisel.
2. Venekeelne töö. 39% eestimaalaste emakeel on vene keel. Luterliku kirikuna pole meil palju olnud neile inimestele pakkuda. Vene keeles ei ole praktiliselt võimalik saada informatsiooni EELK ega luterliku kiriku kohta.
Oleme enam kui kolmandiku eestimaalastest jätnud oma teenimispiirkonnast välja lihtsalt sellepärast, et nad ei oska riigikeelt. See ei ole normaalne. Peame astuma samme, et venekeelsetel inimestel oleks lihtsam meie kirikuelus osaleda ja et töötegijad oleksid venekeelse töö tegemiseks ette valmistatud.
3. Võrgumisjon. Virtuaalkeskkonda võiks nimetada omaette misjonipiirkonnaks. Oleme kirikuna astunud siin esimesi kindlamaid samme, valminud on nii Facebooki lehed kui kiriku uus koduleht, ent internetis toimuvad arengud nii kiiresti, et siin on lihtne jääda oma tegevustega kinni eilsesse päeva. Ehk võiks meil olla oma võrgumisjonär, kes hoiab virtuaalkeskkondadel ja sotsiaalmeedial pidevalt silma peal ja püüab tagada seal kiriku sõnumi kuuldavuse.
Ees seisab kiriku oma mobiili- ja arvutirakenduste loomine, mille arukas arendamine avardaks oluliselt võimalusi info jagamiseks ja uute inimeste kirikuellu kaasamiseks. Samuti oleks kirikul potentsiaali olla võimeline pakkuma lahendusi virtuaalmaailmas esilekerkivate eetikaprobleemide lahendamiseks.
4. Uute koguduste rajamine. Oleme oma kirikus kõnelnud palju koguduste liitmisest ja võimalikest sulgemistest. On tõsi, et mitmes paigas on kiriku ümber elanikkond kadunud ja mõne maakoguduse allesjäämise perspektiivid on kasinad. Ent sulgeda on alati lihtsam kui taasavada ja ka väike kogudus võib osutuda uskumatult tubliks aktiiviks oma pisikese kogukonna palge kujundamisel, kui etteotsa satuvad pühendunud inimesed.
Järjest tõsisemalt tuleks meil võtta uusasulate teenimise vajadust ning alustada uute koguduste rajamise protsessi. Siin on head näited Mustamäe ja Saku koguduse näol. Tallinnas on käimas Lasnamäe koguduse rajamine, siit edasi tuleks mõelda Maardu ja Kehra peale. Tartus oleks vajadus teenida Annelinna ja Pärnu-suuruses linnas võiks veel üks kogudus lisaks olla.
Vähem tähtsaiks ei saa pidada ka nõukogude ajal tekkinud uusi keskusi, mis jäävad kihelkonnakeskustest eemale. Näidetena olgu nimetatud vaid Võhmat ja Abjat Viljandimaal. Täiesti venekeelsed luterlikud kogudused tuleks rajada Sillamäele ja Kohtla-Järvele. Ühtekokku võiksime rääkida veel umbes 8–10 täiesti uuest luterlikust kogudusest.
5. Välismisjonärid. Meie kirikus on tohutut tuge andnud välismisjonärid, kellest suur osa on tööl Soome misjoniseltside töötegijatena. Meie kirik vajaks praegu veel umbes viit uut misjonäri, kusjuures eriline vajadus on laste- ja noortetööd ülesehitavate misjonäride järele.
Oluline on seejuures rõhutada, et välismisjonär on kogudusele omalaadne sponsortoetus, mille efektiivne kasutamine eeldab korralikku kohapealset panust. Juba misjonäri saabumisel tuleb teha selgeks, mis saab siis, kui misjonär oma perioodi lõpetab ning kes ja milliste vahenditega töö üle võtab.
6. Pagulastega seotud väljakutsed. Uue teemana on meie kiriku jaoks muutunud aktuaalseks pagulaste saabumine, kellest suur osa on teiseusulised. See on meie kiriku jaoks misjonipõllu koju kätte tulek ja seda tuleks mõista võimalusena kuulutada evangeeliumi neile, kelleni me kirikuna muidu iialgi poleks jõudnud.
Arvestades tõsiasja, et enamik kristlastest pagulasi on ortodoksid või katoliiklased, võiksimegi ehk oma kirikuga keskenduda pagulastetöös muslimite teenimisele. Praegu on meie kogemus selles vallas olematu ja kindlasti vajame siin kiiremas korras nii koolitusi kui materjale.
7. Reevangelisatsioon. Oleme harjunud õigesti kõnelema, et meie suurimaks varanduseks on olemasolevad inimesed. Ka misjonipõllul tuleb tegelik töö teha ära koguduseliikmetega, aga mitte välismisjonäride või ka vaimulike toel.
Suureks probleemiks on paljude koguduseliikmete formaalne liikmelisus. Meie peamine ülesanne on saada inimesed kirikusse, mitte liikmete nimekirja. Ressursiks on siin need inimesed, kes kirikusse jõuavad ja on oma usus aktiivsed. Mida innukamad on oma vaimulikus elus meie koguduseliikmed, mida aktiivsemalt osaletakse koguduseelus ja elatakse isiklikku pühitsuselu, seda innustavam on kogudus kõrvalseisjatele. Koguduseliikmete vaimuliku elu elavdamine on misjonaarse ülesande teenistuses.

Tauno2

 

 

 
 

Tauno Toompuu,
assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)