Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirik vajab usuteaduslikku ülikooli

11.01.2006 | | Rubriik: Arvamus

Intervjuus Eesti Kirikule selgitab Alar Laats Usuteaduse Instituudi (UI)  rektori kohalt tagasiastumise tagamaid.

Kuidas hindate EELK peapiiskopi suhtumist usuteadusesse?

Ma ei arva, et peapiiskop Andres Põder usuteadust alahindaks. Minu arvates oleme peapiiskopiga ühel meelel, et usuteadus on väga oluline ja UI peaks olema ülikool ning vastama kõikidele nõudmistele, mida riik ülikoolidele esitab. Ilmselt oleme me ühel meelel ka selles, et on vaja assotsiatsioonilepingut, mille tulemusena Usuteaduse Instituut integreeruks Tallinna ülikooli sisse.

Minu arvates oleme me eri arvamusel protseduurilises osas. Nii nagu ma olen aru saanud, tahab peapiiskop, et assotsiatsioonileping oleks kõigepealt vastu võetud konsistooriumis. Minu ülesandeks jääks sellele alla kirjutada ning seejärel läheksid kõik asjad oma rada pidi. Minu meelest peaks aga konsistoorium lepingust tulenevad nõuded kinnitama, ehk teisisõnu lepingu ratifitseerima pärast allakirjutamist.

Konsistoorium kui kõrgem institutsioon võib selle lepingu jätta lihtsalt ratifitseerimata. Või lükata ratifitseerimise edasi.

Kas assotsiatsioonilepingu tulemusena muutuks Usuteaduse Instituut osaks Tallinna ülikoolist?

Ei, juriidilises mõttes mitte. Juriidiliselt jääks UI täiesti iseseisvaks kiriklikuks institutsiooniks. Assotsiatsioonileping puudutab eelkõige akadeemilist kvaliteedikontrolli. Akadeemilise kvaliteedi osas alluks UI Tallinna ülikooli nõuetele. Näiteks doktoritööde kaitsmise puhul peab meie doktor vastama täiel määral Tallinna ülikooli doktorinõuetele. Või ametisse valitav professor Tallinna ülikooli professorile esitatavatele nõuetele.

See on siis sarnane Harvardi ülikooliga, millega on samuti seotud mitu instituuti.

Kõige lähem analoogia oleks Londoni ülikooliga. Londoni ülikool koosneb paljudest enamvähem iseseisvatest üksustest. Nagu King’s College või Heythrop College, mis kõik on juriidiliselt ja omandivormi mõttes üksteisest vägagi erinevad. Heythrop College on näiteks jesuiitide ordu kõrgem õppeasutus, kuid akadeemilises mõttes on ta üks osa Londoni ülikoolist. Midagi analoogilist peaks saama ka Usuteaduse Instituudist juhul, kui assotsiatsioonileping allkirjastatakse. See oleks UI-le suur võit.

Kuidas haakuks see Usuteaduse Instituudi, konsistooriumi ja Tartu ülikooli usuteaduskonna vahelise koostöölepinguga? Kas need lepingud välistavad üksteist?

Minu arvates mitte. Leping Tartuga ei puuduta akadeemilist kvaliteeti. Assotsiatsioonileping Tallinnaga on aga suunatud eelkõige UI kvaliteedi tõstmisele. See peaks ju valmistama rõõmu ka Tartu usuteaduskonnale, kelle partneri kvaliteet vaid paraneks.

Akadeemiline konkurents tekib siis, kui UI teaduslik potentsiaal on piisavalt tugev, et saada endale mõningaid uurimisgrante. Uurimisgrantide hulk on lõplik. Kui üks uurimiskeskus saab midagi rohkem, siis on üpris tõenäoline, et teine saab neid vähem. Selline konkurents on paratamatu. Kuid Usuteaduse Instituudi sooviks ei ole Tartu usuteaduskonda ära kaotada, vaid lihtsalt olla ise tasemel.

Teie ametisoleku ajal on vahetunud peapiiskop, kuidas see on mõjutanud UI tööd?

Kiriku ressursse on praegu sama palju kui eelmise piiskopi ajal. Õigem oleks öelda: neid on sama vähe. Kui neid ressursse jagada kahte erinevasse kohta – Tallinnasse Usuteaduse Instituuti ja Tartusse usuteaduskonda, siis jäävad need niivõrd väikeseks, et UI ei ela seda üle.

Olen kogu aeg rääkinud, et kirik peaks otsustama, kumba ta tahab toetada. Mulle ei meeldiks, kuid saaksin aru, kui kiriku juhtkond otsustaks, et tahame TÜ usuteaduskonda kui oma kirikule kõige vajalikumat teaduskonda ning suuname oma ressursse veelgi rohkem Tartusse. Ning UI jääks seminariks, rakenduskõrgkooliks.

Teine võimalus oleks panna kõik ressursid Usuteaduse Instituuti. Siis oleks lootust, et UI saaks olla ülikooli tüüpi õppeasutus. Aga kahe ametis oldud aasta jooksul ei ole ma kogenud, et kiriku juhtkond oleks nende kahe variandi vahel valinud.

Kas olete teinud lõpliku otsuse lahkuda UI-st või on veel võimalikud kompromissid?

Kompromissid on alati võimalikud, kuigi mitte igasugused kompromissid. Kui asjad muutuksid, siis võiks kõne alla tulla jätkamine.

Kas olete plaaninud endale uut töökohta?

Ma ei saa kaua aega ilma tööta olla. Pigem varem kui hiljem tuleb ikkagi töökoht leida. Hetkel ei ole mul ühtegi siduvat kokkulepet ühegi institutsiooniga, kuigi läbirääkimisi on küll olnud.

Kas olete kaalunud Tartusse tagasi tulla?

Ma ei välistaks ühtegi võimalust – ei Tartusse tagasitulekut, UI rektoriks olemist, Tallinnasse jäämist või kusagile välismaale minekut.

Kas jätkate uurimisprojekti «Idakristluse ühtsus ja mitmepalgelisus»?

Jätkub. See on kolmeaastane projekt, millest täitus alles esimene aasta. Kristliku ida ja kristliku lääne omavaheliste suhetega olen tegelenud juba ligi 20 aastat. Olen kirjutanud sellest teemast magistri- ja doktoritöö ning varem oli mul samal teemal ka 4aastane uurimisgrant.

Selles valdkonnas olen olnud ka Salzburgi roomakatoliku usuteaduskonna külalisprofessoriks. Nimetatud teemaga tegelen nii palju, kui mul on vaba aega. Eelmisel aastal ei olnud just palju. Tõsi, viibisin paar nädalat Saksamaa raamatukogudes, kus lugesin ja kogusin materjale.

Kas UI rektorina oli administratiivset tööd palju?

Seda oli nii palju, et ma oma teaduslike asjadega sain tegeleda ainult mõnikord õhtuti kodus, aga siis eriti ei jaksanud enam. Mul oli UI rektoriks asudes põhimõtteline kokkulepe Cambridge’i ülikooli kirjastusega, et anda Inglismaal välja üks raamat, aga viimase kahe aasta jooksul ei ole ma selle raamatu heaks sõnagi kirjutanud.

Teie rektoriks oleku ajal käivitus kristliku kultuuriloo magistriõppekava.

Kristliku kultuuriloo magistriõppekavas on praegu juba kaks aastakäiku tudengeid. Meil oli plaanis järgmise aasta sügisel teha kokkuvõtlik konverents kristliku kultuuriloo õpetamisest ning see oleks arvatavasti kujunenud rahvusvaheliseks, sest mitu välismaa ülikooli on selle vastu huvi tundnud.

Niipalju kui tean, on mõneski ülikoolis püütud õpetada teatud aineblokke kristlikust kultuuriloost, kuid keegi ei ole proovinud teha tervet magistrantuuri sellel teemal. Arvan, et Usuteaduse Instituudil oleks siin ühtteist Euroopale õpetada.

Kas käivitub ka diakooniakoolitus?

Diakoonia on üks valdkond, kus meie kirikul on veel palju arenguruumi nii tegevuse kui ka teaduse osas. Eriti selle teadvustamisel, et kristlusel on olemas oma väga tugev sotsiaalne funktsioon. Et kiriku juttu kuulda võetaks, peab kirik ka tegutsema, mitte ainult rääkima. Sest kui me räägime, siis oleme üks rääkija paljude teiste hulgas.

Tänapäeva maailmas on väga palju rääkijaid: televisioon, raadio, igasugused grupid jne. Kui me oleks üks paljude hulgast, siis võivad inimesed küsida, miks nad üldse peaksid kuulama just meid ja mitte teisi rääkijaid. Selleks, et meie jutt oleks usaldusväärne, et sel oleks substantsi, selleks peaks tegutsema.

Kiriku sotsiaalne tegevus pole küll seotud inimese õndsakssaamisega, kuid kutsumusega teostada inimeseks olekut küll. Lisaks sellele peab kirik teostama veel oma prohvetlikku kriitilist funktsiooni ühiskonnas. Kristliku sotsiaaltöö tegijate ettevalmistamine, kristlaste diakoonia-alase teadvuse arendamine ning kiriku abistamine tema prohvetlik-kriitilise funktsiooni teostamisel – kõik see peaks olema diakooniaosakonna ülesanne.

Kas diakoonia-alane õppetöö juba käib?

Plaanis on avada järgmise õppeaasta alguses magistrantuur, mille ettevalmistamine toimub praegu koostöös Soome ja Norra kolleegidega, kellel on kogemusi diakooniamagistrantuuri alal. Usuteaduse Instituut võeti eelmisel sügisel ka Erasmuse programmi, mille kohaselt saaksid alates järgmisest õppeaastast UI üliõpilased õppida külalisüliõpilastena Euroopa teistes ülikoolides, samuti toimub õppejõudude vahetus.

Diakooniakoolitusest peaks saama mitte ainult osakond, vaid omaette oikumeeniline teaduskond. EKNiga on kokkulepe, et diakoonia magistriõppekava koostamisel osalevad ka teised Eesti kirikud.

 

Prof dr Alar Laats

on sündinud 1954. aastal, lõpetanud 1977. aastal Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika erialal, õppinud 1980–1988 EELK Usuteaduse Instituudis teoloogiat ja 1988–1989 külalisüliõpilasena Vene õigeusu kiriku Leningradi Vaimulikus Akadeemias. Aastatel 1989–1990 jätkas Alar Laats magistriõpinguid teoloogia alal Birminghami ülikoolis ja aastatel 1991–1995 Cambridge’i ülikooli doktorantuuris, kus ta 1995. aastal kaitses süstemaatilise teoloogia valdkonnas filosoofiadoktori kraadi.

Alar Laats on töötanud korralise professorina Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse õppetoolis ja luterliku usuteaduse õppetoolis. Pärast Usuteaduse Instituudi rektori ametisse asumist 2004. aastal jätkas prof dr Alar Laats oma tegevust TÜ usuteaduskonna luterliku usuteaduse õppetoolis külalisprofessorina.

Alar Laats osaleb mitme EELK komisjoni töös ning on Kirikute Maailmanõukogu komisjoni Faith and Order plenaarkomisjoni, Cambridge’i teoloogiaseltsi ning humanitaar- ja sotsiaalteaduste ajakirja TRAMES toimetuskolleegiumi liige.

Alar Laatsi tähtsaimaks teadusvaldkonnaks on süstemaatiline teoloogia, peamisteks uurimissuundadeks suhted ida- ja läänekristluse vahel.

Alar Kilp

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)