Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kirik vabaduste ajastul

02.02.2005 | | Rubriik: Juhtkiri

Suvel Saksamaal hämmastas mind kirikudisko. See ei toimunud küll kirikuruumis, vaid vanas lossis, kuid korraldajaks oli katoliku kirik.

Oleks mulle keegi keskkooli aegu seitsmekümnendate keskel öelnud, et kunagi kuulad sa Boney Mi Saksamaal kirikudiskol, oleksin arvanud, et ütleja on segi läinud. Veelgi «vingemat» mängiti sellel diskol (Van Halen‘i Jump jne), kuid praegu ei üllata see enam kedagi. Isegi ülikonservatiivse «Väikese Katekismuse ja usuõpetuse» (1992) järgi on kristlastele kohatu ainult «niisugune tantsimine, millega kaasnevad seksuaalsust erutavad liigutused ja muusika, sobimatud sõnad ja võrgutav olek» (lk 85). Midagi sellist ei kohanud ma tollel diskol.

Kirik peab arvestama, et inimesed on vabad. Pole enam aegu, mil noored suruti kõva korra alla, kehtis härraste viisakus ning meediagi häält hoiti sordiini all. Inimesed ei lase end enam sunniviisiliselt siduda. Leeri mittetulemine, mille üle kirikus kurdetakse, on paralleelnähtus vabaabieluga: see ei tähenda, et täielikult eitataks kirikut või abielu, kuid välditakse enda jäädavat märgistamist. Neid, kes teisi vägisi siduda või märgistada tahavad, peetakse kurjadeks.

Ainus, kes silte tohib kleepida, on kõikvõimas meedia – vähemalt ta ise paistab arvavat nii. Telesaates inglise printsist (kuulsa Diana pojast) rõhutati korduvalt, et tema tulevik sõltub «meedia armust». Vanasti sõltus inimeste elu Jumala armust, praegu on aga Jumala asemele astunud meedia. Nii nagu kiriku- ja riigiaparaadil on olnud ajaloos oma deemonlik pool, oskab meediagi harrastada vaga terrorit – tormates ringi nagu möirgaja lõukoer (1Pt 5:8) ning kleepides valesilte (Ii 1-2).

Igasugune vaba voli muutub viimaks vabadust hävitavaks vägivallaks. Nii pole see ainult meediaga, vaid ka individuaalsel tasandil, kus piirideta vabadus toob endaga kaasa mistahes destruktsiooni või hävingu. Ajaloost on tuntud totalitaarsed riiklikud reþiimid, mille tohutu võim on mõjunud head tahtes hävitavalt.

Sama kehtib kirikliku võimu puhul. Herbert George Wells‘il võib olla õigus, et «moodsa demokraatia» avataktiks oli «esimene ristisõda», kuid kindlasti on tal õigus, et kiriku «moraalset prestiiþi» hävitasid «liiga suured nõudmised, ebaõiglased eesõigused ja mõistmatu sallimatus… Näib, et Rooma ei mõistnud kunagi, et ta võim peitus lihtsate inimeste südametunnistuses» (Maailma ajalugu, lk 118-122).

Nüüd, mil pühitsetakse ametisse meie uus peapiiskop, jääb soovida, et «armuline meedia» suhtuks temasse heasoovlikult. Sest tundub, et kirik on rohkem kui iialgi varem jõudnud äratundmisele, et emb-kumb – kas tema võim peitub inimeste südametunnistuses või pole tal üldse mingit võimu. Aidaku armuline Jumal, et kirikul, riigil ja meedial oleks võimu inimeste üle lugupidamise kaudu.

Arne Hiob,assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)