Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kirik vaadaku asjadele kõrgemalt

16.12.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

„Jumal, uuenda meie olukord ja lase paista oma pale, siis oleme päästetud!“ (Ps 80:4)

Küllap kõlavad need lauliku sõnad sel aastal eriti tähendusrikkalt. Kõik on olnud teisiti, kui inimlaps arvas, planeeris ja uskus. Aktuaalsete asjadega on juba nii, et raske on midagi ammendavat öelda. Enamasti meenutab see kas päris rumalat või natuke targemat „säutsumist“, kui sotsiaalmeedia sõnavara pruukida. Vaja on aega, et mõista toimunu kogu tähendust ja suurust. Kas see muudab meie vaimset situatsiooni põhjani? Ei julge väita, kuid midagi meis ta siiski loksutab. Minu meelest on see segu hämmingust ja lootusest korraga. Kuidas kõik need asjad meie õuele said? Ja siis see prohveti kinnitus, et Jumal loob aina uut ja et tema tahtmine on õige ja hea.

Paljud kohtumised on ära jäänud, kuid nii mõnedki saanud, ehk küll veidi pingestatult, hoopis sügavama ja paremini häälestatud sisu. Olen seda tundnud mitmetel koosolekutel, mida „nutividinatega“ peetud. Tarvis on olla täpsem ja konkretiseeritum. Pole aega tagatubade ja eeskodade jaoks. Tundub, et see polegi paha.

Ära jääb ka vaimulike konverentsi iga-aastane kokkusaamine jaanuarikuus. Loodame, et 25.–26. mail see õnnestub, kuid kindel ei ole seegi. Konverentsi teema „Hirm ja arm“ on minu meelest veel kõnekam ja asjakohasem kui siis, kui konverentsi juhatus selle üle veebruarikuus esimest korda pikemalt arutas. Viirus ning mitmed muud segadused ja pinged maailmas ja Maarjamaal annavad head järelemõtlemise ainet ja küllap ka inspiratsiooni põnevateks ettekanneteks ja innukaks aruteluks. 

Juhatus kohtus Zoomi vahendusel peetud koosolekul ka peapiiskop Urmas Viilmaga, kes soovib leida töötavat ja tasakaalustatud formaati arutlemaks nii ühiskonnas kui kirikus olulistel teemadel. Leidsime, et vaimulike konverents on just selline sobiv viis ja võimalus. Erutavad või erutavaks aetud küsimused perekonna, seksuaaleetika, ühiskondliku õigluse ja Jumala õiguse vahekorra teemal ja palju muud vajab lahti rääkimist enne, kui praegusele Eestile iseloomulikult ka kirikus omavahel tülli pöörame.

Oleme teadlikult püüdnud olla ettevaatlikud ega üritanud jõuliselt ajaga kaasas käia. Olen ka praegu seda meelt, et kirik ei pea täitma aktuaalse kaamera rolli ega liiga kergekäeliselt ja rutakalt oma sõnumit levitama. Selge on aga seegi, et kui lubame olukorda üksnes poliitikutel selgitada, siis vaimselt edasiviivat vastust loota ei ole. Nemad on paratamatult „oma aja vangid“, „jalad maas“, s.o mateerias kõvasti kinni. Kirik võib ja peab olema prohvetlik ja vaatama asjadele kõrgemalt. Ei häid ega halbu asju saa lahti mõtestada üksnes horisontaalpinnal tantsu tatsudes ja loosungeid hüüdes. 

Kui „Jumal tuleb jõuliselt avama pimedate silmi“, siis on see üleskutse ka meile, kristlastele. Vaimulikele ja ilmikutele. Meiegi ei näe selgesti ja kaugeltki mitte kõike. Paulus ju ütleb, et me „käime usus, mitte nägemises“. Oleme kõik elu näitelaval ja vahetame maske, sest lõputult erinevaid rolle tuleb täita. Ja nagu teatris näitleja ei näe rambivalguses pealtvaatajaid, vaid musta auku, nii ei näe meie Teda, kelle ees me oma elumängu mängime.

Juba sellepärast tuleb kokku saada ja nõu pidada. Kindlasti hoopis rohkem palvetada, et tuleks selgus, mida öelda ja kuidas. Julgen öelda, et mulle meeldis Eesti Kirikus Andrus Kiviräha vastus küsimusele, et miks kiriku kuulutus rahvast ei kõneta. Selles vastuses olid kõik trafaretsed süüdistused kiriku vastu kenasti toodud. Just nõnda suur osa meie haritlaskonnast – ja mitte ainult – meie üle arutleb. Meil on oluline seda teada ja samal ajal mõelda, kuidas me sellele vastame. Vastame kristlastena. Vastame armastuses. 

Praegu räägitakse palju väärtustest, kuid ei sõnagi voorustest. Räägime palju sallivusest, kuid peaaegu üldse mitte armastusest ja sellest lähtuvast vastutusest loodu ja ligimese ees. Usun, et meil on aeg oma konverentsil just taolisi küsimusi avada ja vastuseid otsida. See on meie kiriku vastutus oma rahva ees. Hetkel kestva advendiaja meeleparanduse teekonna on aga kenasti kokku võtnud Viktor Frankl: „Tegutse nii, nagu elaksid teist korda ja oleksid esimesel korral teinud kõik nii valesti, nagu sa seda teha kavatsed.“

 

 

 

 

Urmas Nagel,

EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)