Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kirik, ühiskond ja koroonakriis

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Uudised / Number:  /


Elanike usaldus erinevate institutsioonide vastu. Allikas: Maailma väärtusuuring ja Euroopa väärtusuuring.

Käesolev kirjutis tugineb 26. jaanuaril vaimulike konverentsil tehtud ettekandele, mis käsitles kiriku ja Eesti ühiskonna vahelisi suhteid koroonakriisi kontekstis. 

Alustuseks toon välja kaks tsitaati Eesti Päevalehes (23.10.2021) ilmunud Margit Sutropi artiklist1: Usun, et kui arstid võtavad aja ja räägivad iga oma patsiendiga põhjalikult tema tervisest, siis nad jõuavad koos mõistmisele, et kaitsepookimine on enamikul juhtudel parim kaitse. Inimeste veenmisel võiks appi tulla ka kirik, kodanikuühendused ja kultuuriinimesed, kes oskavad rääkida kunstikeeles ja mõistavad, et igal linnul oma laul. Sest tundub, et teadlaste ja poliitikute juttu enam ei kuulata. 

Leian, et meditsiiniteadlaste kõrval on vaja rohkem kuulata ka humanitaar- ja sotsiaalteadlasi, kes on uurinud seda, kuidas tekivad väärtuskonfliktid ja lahkarvamused, kuidas inimene mõistab ennast ja maailma. Miks teadust alati ei usaldata või millest üldse sõltub usaldus ja umbusaldus. Sest koroonakriis on ka usalduskriis.

Kui otsida artikleid ja avalikke sõnavõtte, mis ühel või teisel viisil käsitleksid jätkuva kriisi kontekstis ühiskondlikke ootusi kirikule, siis väga palju tulemusi ei leia. On küll mitmeid käsitlusi kirikute esindajate poolt ning ka kirjutisi spetsiifilisemalt teenistuste pidamist puudutavate piirangute kontekstis, kuid mitte üldisemal tasemel suunatuna avalikkuselt kirikule. 

Tsiteeritud artikkel viitab vast ainsale ootusele, mida vahetevahel on avaldatud – vaktsineerimist toetavate argumentide kommunikeerimine. Samuti on tänaseks kättesaadavad vaid üksikute käsitletavat perioodi puudutavate sotsioloogiliste uuringute andmed. Kuigi kriisist on saanud tänaseks justkui uus reaalsus, on kaks aastat akadeemiliste uuringute vaatevinklist pigem lühike periood. Sellest tulenevalt toetun antud teemat käsitledes osaliselt ka koroonakriisi-eelsetele uuringutele. 

Tulles tagasi viidatud artikli teise tsitaadi juurde, nõustun kindlasti väitega, et koroonakriisi saab mitmes mõttes vaadelda ka läbi usalduse prisma. Tuginedes olemasolevatele andmetele püüan analüüsida kiriku, Eesti ühiskonna ja koroona kriisi seoseid kolmest erinevast vaatevinklist: 1) ühiskondlikud ootused kirikule, 2) usaldus kiriku vastu, 3) kiriku liikmeskonna hoiakud seoses pandeemiaga.

Ühiskondlikud ootused kirikule

Nagu juba mainitud, on kitsamalt pandeemia kontekstis formuleeritud ühiskondlikud ootused olnud võrdlemisi väikesed, lisaks valitsuse poolt sätestatud piirangutest kinnipidamisele on nähtud kirikul potentsiaali vaktsineerimist toetavatest argumentidest rääkimisel. Eesti Kirikute Nõukogu tellimusel korraldati 2020. a lõpus kuuendat korda religioonisotsioloogiline uuring „Elust, usust ja usuelust“, mis võimaldab kirjeldada Eesti elanikkonna üldisemaid hoiakuid esimese koroona-aasta lõpul. 

Nagu varasematel aastatel paluti ka sel korral vastajatel hinnata, kas kiriku roll peaks erinevates valdkondades olema senisest suurem, väiksem või on see sobiv. Jätkuvalt peetakse olulisimaks sotsiaaltööd (vaeste ja probleemidega inimeste abistamine), mille osas pea pooled vastajad leiavad, et see roll võiks olla senisest suuremgi. 

Samas on siin märgata väikest muutust, kuivõrd varasemalt on olnud veelgi enam neid, kes leidsid, et roll võiks olla suurem, ning vähem neid, kes leidsid, et kiriku roll võiks olla selles osas väiksem. Antud muutust on seostatud nii majandusliku olukorra paranemise kui ka tugevate kolmanda sektori organisatsioonide (näiteks toidupank) esile kerkimisega. Kui aga võtta arvesse hiljuti lisandunud energia- ning paisuvat julgeolekukriisi, võib selles küsimuses oodata ühiskondlike ootuste kiiret muutust. 

Võrreldes varasemaga oli pisut enam neid, kes leidsid, et kirik võiks vähem väljendada oma seisukohti nii moraali ja eetika kui ka keskkonnakaitse, rahvusvaheliste konfliktide lahendamise ning eriti sisepoliitika osas. Siinkohal on kindlasti üheks teguriks fakt, et kirik on viimastel aastatel varasemast enam avalikkuses sõna saanud. Religioonialaste teadmiste ja hariduse pakkumine on valdkond, milles on aga ühiskondlikud ootused selgelt suurenenud. Viimast ilmestab nii konfessionaalsete erakoolide populaarsuse kasv kui ka elanike soosivam suhtumine usundiõpetusse.

Usaldus kiriku vastu

On intuitiivselt üsnagi selgelt, et koroonakriis ei ole pelgalt meditsiiniline probleem, vaid paljuski usalduskriis, mille keskmes on erinevad ühiskondlikud institutsioonid, kaasa arvatud kirik. Sotsioloogilistes uuringutes on üsnagi levinud institutsionaalse usalduse mõõtmine, mis sisuliselt kirjeldab ühiskonna sidusust. 

Alates 90ndate algusest on olnud kirik üks usaldusväärsemaid institutsioone Eestis (50–60% elanikest usaldab) ja selgelt usaldusväärseim nii Lätis (60–70% usaldab) kui ka Leedus (60–80% usaldab).2 Kõigis kolmes riigis on kolme kümnendi jooksul elanike usaldus enim tõusnud politsei ja kohtusüsteemi vastu, samas kui valitsuse ja pressi suhtes on hoiakud turbulentsemad. Institutsionaalse usalduse loomine on pikaajaline protsess, samas kui selle kaotamine võib toimuda võrdlemisi lihtsalt. 

Üheks näiteks võib siinkohal tuua kiriku Leedus, millel on ajalooliselt olnud väga suur usaldus. Kui 2018 pidas kirikut usaldusväärseks 75% elanikest, siis 2021 sügiseks on see näitaja kukkunud alla 50%3, mille taga nähakse eelkõige katoliku kirikut räsinud skandaale. 

Kõige uuemad andmed kiriku usaldusväärsuse kohta Eestis pärinevad aastast 2018, kui vastav näitaja jäi pisut alla 50%. Lähtuvalt hiljutistest negatiivsetest meediakajastustest võib eeldada, et see näitaja on nüüdseks pisut langenud. Kuid kui võtta arvesse inimesed, kellel antud küsimuses seisukohta ei ole, võib siiski prognoosida, et Eestis on täna neid, kes kirikut usaldavad, jätkuvalt enam kui neid, kes ei usalda. Seega võime Eesti kiriku puhul rääkida arvestatavast usaldusest, millega tuleks kindlasti arvestada erinevate otsuste langetamisel.

Liikmeskonna hoiakud seoses pandeemiaga

Huvitava sissevaate Eesti kristlaskonna suhestumisse pandeemiaga seotud küsimustesse annab hiljuti suuremate konfessioonide liikmete hulgas tehtud küsitlus, mille peamine eesmärk oli uurida põhilisi vaktsineerimist toetavaid või sellele vastanduvaid teoloogilisi argumente.4 

Ilmneb, et suurel osal Eesti kristlastel on vaktsineerimise küsimuses isiklikud teoloogilised argumendid ja seejuures nimetatakse tihti samaaegselt nii poolt- kui ka vastuargumente. Mis puudutab vaktsineerimisega seonduvaid hoiakuid, siis antud uuring ei kinnita seost ei liikmelisuse ega ka teenistusel osalemise aktiivsusega. Teisisõnu ei erine koguduse liikmed oma vaktsineerimisega seotud hoiakute (ja ka pandeemiat puudutavate hirmude) poolest ülejäänud ühiskonnast. 

Kuigi enamik küsitletutest märkis, et vaktsineerimisega seotud teemasid peaks kogudustes käsitlema, siis samas ei leidunud peaaegu kedagi, kes oleks nõustunud, et jutlustel oleks olnud mõju nende hoiakutele antud küsimuses. Lisaks paluti vastajatel märkida, kuivõrd nad usaldavad eri institutsioonide või isikute poolt jagatud pandeemiat puudutavaid soovitusi või infot. Huvitaval kombel usaldati ühtmoodi kõrgelt nii kirikut/pastorit kui ka teadlasi / tervishoiu valdkonna eksperte, samas kui mõningast usaldamatust väljendati valitsuse ja meedia suhtes.   

Seega võib järeldada, et vaktsineerimise küsimus on siinse kristlaskonna jaoks pigem meditsiiniline kui teoloogiline ja paistab, et lõplik hoiak kujundatakse välja sarnaselt ülejäänud ühiskonnaga. Kuivõrd pastoritel ja kirikul laiemalt on Eestis jätkuvalt arvestatav usaldus, tasuks põhjalikult analüüsida, mil viisil saaks käesoleva kriisi leevendamisele kõige efektiivsemalt kaasa aidata. 

Sisemiselt võiks kirik fokuseerida eelkõige hingehoidlikule tööle. Hingehoidliku töö kogemus võiks seejuures kirikule ühiskonna tasemel anda lisaks sotsiaaltööle olulise potentsiaali pandeemia kõrvalmõjuna teravalt esile kerkinud vaimse tervise problemaatikasse panustamiseks. 

Laur Lilleoja,

sotsioloog

1https://epl.delfi.ee/artikel/94942661/poliitkolumnist-margit-sutrop-eestis-on-vaid-175-inimest-kes-ei-saa-end-tervislikel-pohjustel-vaktsineerida

2 Beilmann, Mai; Lilleoja, Laur; Realo, Anu (2021). Learning to Trust: Trends in Generalized Social Trust in the Three Baltic Countries from 1990 to 2018. In: Almakaeva, Anna; Moreno, Alejandro; Wilkes, Rima (Ed.). Social Capital and Subjective Well-Being. Insights from Cross-Cultural Studies (19−43). Cham, Switzerland: Springer International Publishing).

3 https://inlight.news/2021/12/13/lithuania/.

4 Tankler, Meeli; Lilleoja, Laur (2022). Eesti kristlaskonna koroonapandeemiat puudutavad arusaamad ja nende seos isiklike ja kogukondlike veendumustega. Usuteadusliku Ajakiri. Ilmumas.