Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kirik tellingutes

21.08.2019 | | Rubriik: Juhtkiri

Mõni aeg tagasi ütles emeriitpeapiiskop Andres Põder, et kristliku misjoni kõige ehtsamaks sümboliks ongi tellingutes kirik. Kirikute ehitamine ja korrastamine on väliseks märgiks Jumala riigi kasvamisest selles maailmas. EELK 2018. aasta tegevusaruandes kirjutas peapiiskop Urmas Viilma: „Nimelt oleme Eestis viimase 30 aasta kestel taastanud või päris uuena ehitanud, pühitsenud ning kiriklikuks tegevuseks kasutusele võtnud kokku 53 (!) luterlikku kirikut ja kabelit ning oikumeenilises kasutuses olevat vangla- ja kaitseväekabelit. Siia hulka ei ole arvatud tegutsevate kirikute tavapärast restaureerimist ega ka tagastatud pastoraatidesse ja kirikumõisatesse või käärkambritesse rajatud palveruume ja talvekirikuid. Samuti ei ole silmas peetud teiste konfessioonide pühakodasid.“
15. augustil näitas ETV uudistesaade Kuressaare Laurentiu­se kiriku uuendatud ja kullatud torniristi, -muna ja tuulelipu pühitsemist. Kiriku torn oli tellingutes, et paigaldada tornile ka väärikas vaskplekk. Minu jaoks oli see eriti liigutav hetk, sest mu esimeseks suuremaks tööks kiriku juures oli ca 40 aastat tagasi samuti Kuressaare kiriku torni remont. Hiljem paigaldasime kiriku torni sõja ajal sealt maha tõmmatud torniristi.
Siis oli veel sügav nõukogude aeg. Risti paigaldamiseks ei ehitatud toona tellinguid. Mees võttis lihtsalt risti selga ja ronis torni välisseina mööda üles ning paigaldas risti tornitippu. Koguduse laulukoor laulis risti ülesviimist tänaval jälgides esimest korda avalikult Eesti hümni „Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm“. Kui uus kuldne rist tippu jõudis, kogunes selle ümber ringikujuliselt tohutu sääseparv, mis jäi kauaks sinna hõljuma. Rahvale, kes tänavalt sündmust jälgis, tundus see kiriku torni tõusnud aupaistena. Sääski nad nii kaugelt ei näinud. Need hetked ilmselt ei unune kunagi.
Nüüd olen töötanud aastaid Tartu Pauluse kirikus, mis 25. augustil 1944. a sõjatules hävis, kuid mille koguduse liikmed aastatel 1957–1966 uuesti üles ehitasid. Nüüd aastate tagant mäletavad kõik kiriku ehitajad ja nende järeltulijad ehituse juures tehtud tööd. Seda peetakse elu kõige olulisemaks asjaks.
Kuu aega tagasi külastasin Gruusiat ja tulin tagasi eriliste elamustega. Sellel vanal kristlikul maal on palju vanu ja väärikaid kirikuid ning kloostreid. Möödunud sajand oli aga nendele kurva pitseri vajutanud. Paljud hooned olid lagunemas. Kuid kõikjal oli näha tellinguid ja ehitusmehi tegutsemas. Kui ka remondiga ei olnud veel alustatud, siis kirikutes põlesid küünlad, palvetajad olid kohal, preestrid teenisid, jumalateenistused toimusid, lapsi ristiti. Thbilisi presidendipalee kõrvale laskis president ehitada aastatel 1996–2004 võimsa katedraali kompleksi. Kuigi riigil on palju ohte ja muresid, oli näha, et rahval on, millele toetuda.
Kõikidest muredest hoolimata viib Jumal ka meie keskel oma tööd edasi. Praegu on meil ehitamisel või taastamisel Mustamäe Maarja Magdaleena kirik, Tartu Maarja kirik, Jõgeva uus kirik, Saku kirik, Saue kirik ja Tamsalu vana kirik.
Vahel tuleb hinge meeleheide meie rahva uskmatuse pärast. Kas tõesti unustame oma Jumala? Kas selle maailma tühisus ja kaduvad väärtused ongi meie ainus varandus? Samuti küsime, kust saada raha Tartu Maarja kiriku taastamiseks. Kas ja kellele seda kirikut vaja on?
Kallid sõbrad, lootusetusele ei tohi anda maad. Jumal viib oma tööd edasi ka meie maal. Jumal teeb imesid ka tulevikus.
Peapiiskop saatis välja üleskutse: „15. augustil tähistame rukkimaarjapäeva ehk neitsi Maarja uinumise püha. 1224. aasta rukkimaarjapäeva peetakse Tartu Maarja koguduse sünnipäevaks. Seoses koguduse 795. aastapäevaga kutsun täna kõiki kaaskristlasi ja kiriku sõpru Eestimaal ja üle maailma annetama Tartu Maarja kiriku taastamiseks.“
See annetus, mille sa teed kirikute ülesehitamiseks ja Jumala riigi edendamiseks, võib osutuda su elu kõige tähtsamaks teoks.
Õnnistusi soovides
luhamets_joel_nh

 

 

 
 
Joel Luhamets,
piiskop

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)