Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kirik tänab kirjameest

07.06.2019 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Runnel 75_nov2013_LiinaRaudvassarSelle hindamatu eest, mida Hando Runnel oma luulega, aga ka viljaka kirjastustegevusega kogu eesti rahvale on andnud, tänab EELK teda Teeneteristi III järgu ordeniga.

„Tänan tunnustuse eest,“ ütleb Hando Runnel oma vaiksel, kohati otsekui loojangusse hääbuval häälel. Ometi on iga silp telefonivestluses mõistetav ning sosinani madalduval häälel edasi antu mõjub otsekui manifest: kel oidu, see hoidugu olemast osa tsivilisatsiooni hukust.
Laulik on murelik. Laulikul on valus. Laulik on nõutu ka, kui ta vaatab enda ümber. „Üteldud on ju küll Raamatus, et hoidu sellest ja ära tee toda. Et siis on sinu elus hästi,“ on luuletaja toonis valu ning otsekohesusega, mis on lubatud vaid prohvetile või maailmaparandajale, jätkab ta hoopis karmilt: „Enam ei küüditata, seda küll. Aga nüüd lüüakse sõnalise nuiaga lihtsalt pähe.“
Vestlusse lõikab vaikus. Mõni sekund kannab igavikku, mõjub kriipivalt pikalt. Üleskruvitud pinge maandatakse näitega elust: „Räägid rahvuslusest, oled kohe nats.“ Sõimusõnadega opereeritakse sõna tähendust teadmata, nendib Hando Runnel ja tema toonist aimub seda runnellikku-mõru, mida me tema luulekäekirjas hindame. Mida austame südametunnistuse häälena. Häälena, mis vahendab tõde, kui see ka ei ole ilus.
Hando Runnel ja kirik. Et see ei ole intervjuu, siis pole tegemist ka küsimusega ja et pole esitatud küsimust, siis ei pakuta sellele ka otsesõnu vastust. „Minu side vaimse ilmaga sai alguse lapsepõlves. Olen ristitud. Sellest ajast on luterlus mulle oma ja on seda siiani. Vähemalt kümne käsu ulatuses,“ räägib Hando Runnel, vaikib hetke ja lisab eeltoodut kokku võttes: „Rohkemat ehk polegi vaja.“
Hando Runnel oletab, et on pälvinud kiriku tähelepanu eelkõige seoses oma kirjastustegevusega. 1992. aastal asutas ta kirjastuse Ilmamaa, mille mõtteloo sarjas on trükki jõudnud mitmete kirikuga seotud isikute mõtted, alates Johan Kõpust ja Jaan Lattikust. „Viimane, kellega tegelesin, on väliseesti vaimulik Otmar Pello, kes oli paguluses Kanada Vana-Andrese koguduse õpetaja.“
Hando Runnel on Uku Masingu ja Villem Reimani kolleegiumi asutajaliige. Ta on Tartu ülikooli usuteaduskonna taasasutajaid.
Hando Runnel pole olnud sahtlisse kirjutaja. /…/ ta ennast alandas ülevat luues /…/ nende jaoks mõeldes ja luues, / ja mõtles, ning mõistis, ning nägi … („Punaste õhtute purpur“, 1982). Runnelit on ridade pealt loetud ja ridade vahelt mõistetud. Erinevatel aegadel. Runnel on sõnakas siiani. Viimase raamatu, vaata et trükisooja, tänavu ilmunud kogu „Muinasleid ehk Põhjaõnged unustuse jões“ kohta öeldakse, et siit võib leida nii värskeid salme kui ka unustusest päästetud pisipalu. Veel öeldakse, et autori positsioon on nihkunud aktiivsest ilmaellu sekkumisest vaatleja ja mõtestaja poolele.
Loojangupuna silmates liiguvad mõtted koidukumale. Ka luuletajal. Hando Runnel meenutab aastat 1949, mis oli raske Eesti ajaloos, aga ka perekond Runnelile isiklikult. „Sel aastal minu isa suri. Me lapsed olime nii 4.-5. klassis. Matus oli augustis, küüditamine märtsis.“
Runnel meenutab, kuidas inimesed läksid kirikusse. Ka partei taustaga, kes ei oleks tohtinud seda mõistetavalt teha. Mindi, sest hingel oli talumatult kitsas ja teisiti ei saanud. „Teatud olukorrad annavad inimesele suveräänselt käitumise julguse,“ annab Hando Runnel hinnangu.
Hando Runnelit on nimetatud rahva südametunnistuseks, ja õigusega. Tema luule on oluliselt mõjutanud mitme põlvkonna vaimset kujunemist; seda on loetud, lauldud ja jäetud pähe. Muljet avaldav on Runneli eetiline eluhoiak, mille keskmes on suhe looduse ja kodumaaga, oma rahva ja rahvuslusega. Tema ütlemistele on omistatud lausa prohvetlikku kaalu: luuletajal on silmad nägemaks seda, mida tavainimene (veel) ei näe.
Liina Raudvassar

Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. (Mt 25:40)