Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kirik sai juurde seitse väga erilist liiget

30.11.2022 | | Rubriik: Kirikuelu


Leeripüha Tallinna piiskoplikus toomkirikus. Kirsti Malmi.

Ristimiseks, leeritamiseks ning Kristuse sõna ja õpetuse kuulmiseks kogunesid kahel pikal nädalavahetusel Saku noortelaagrisse Tartu Maarjakodu, Maarjaküla ning Rakvere Lille Kodu intellektuaalsete erivajadustega noored.

Et ristimise läbi saab inimene võimaluse andeksandmisele ja lunastusele, teab iga kristlane. Ristimise sakramendi kaudu kingib Jumal inimestele armu, et nad Kristuse rahus, rõõmus, armastuses ning õndsuses võiksid elada, kuniks neid jumalariiki kutsutakse. 

Noori juhendasid Eesti parimad vaimulikud, kelle jaoks töö erivajadustega inimestega on südame kutsumus. Leeritundides kasutati võimetekohaseid aktiivõppemeetodeid. Flanellograafi abil jutustati piiblilugusid, maha laotati põnevaid põrandapilte, mängiti, eteldi, lauldi ja tantsiti. Just laulmine tundus nende noorte jaoks eriti vahva ning mõjus palvepidamise viis olevat. Kaasahaaravaid meloodiaid hakati kohe hoogsalt kaasa ümisema ning ka sõnadeta, kuid naerusilmne laul kõlas kõrgele. Kõik laulsid – ka need, kes ei tundnud kirja või kelle jaoks kitarrisaade nende „enda moodi“ laulmist natuke segas. 

Meie laagris osalenud noored ristis ja konfirmeeris Tallinna toomkirikus peapiiskop Urmas Viilma, keda assisteerisid laagris teeninud õpetajad Kaido Soom, Tiina Ool ning Tauno Toompuu. Teenistus oli oma lihtsuse ja asjakohasusega meeldejääv. Erilist rõõmu pakkus noortele peapiiskopi rüü, mida nad kommenteerisid, et „mees, ikka peab riidesse panema! Ei saa muidu!“, ning karjasesau, mille kohta uuriti, „misasja sul see kala seal toki otsas on?“. Loomulikult said noored enda küsimustele vastused, mille peale nad rahulolevalt noogutasid.

On hea meel, et sain tugiisikuna laagris kaasa lüüa. Minu emotsioonid on kui kirjud suvelilled, mis on pärast esimest vihmasadu märkamatult õitsele puhkenud. Kogu õu on ühtäkki kui üks liblikate mängumaa! Erilised inimesed poevad oma siirusega ligimese südamesse, et sinna jääda – koos kõige selle kauniga, mille üle me saime hingest naerda … Kas oleks üldse võimalik veel tabavamalt öelda hommikuselt väsinud juhendajale, kui et „oi, sul oli vist raske täna ärgata? Proovi homme uuesti!“?

Eelika Laane-Hannus,

Tartu ülikooli usuteaduskonna üliõpilane

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)