Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirik saab pakkuda armastust

27.06.2018 | | Rubriik: Arvamus

Meie luteri kirikus võib aeg-ajalt kohata diakooniatööd alahindavat suhtumist. Väidetakse näiteks, et me ei tohiks saada „sotsiaalkirikuks“, mis keskendub inimeste maiste vajaduste eest hoolitsemisele ja jätab evangeeliumi kuulutamise tagaplaanile. Kiriklik hoolekandetöö võis küll minevikus olla vajalik ja oluline, aga nüüd hoolitsevat abivajajate eest riik.
Ent isegi siis, kui riiklik sotsiaaltöö oleks tõepoolest täiuslikult korraldatud, ei muutuks kiriklik diakooniatöö minu meelest ülearuseks. Kristlastel on nimelt heal juhul pakkuda midagi, mida ametnikud ja heategevad organisatsioonid sageli anda ei suuda – nimelt ligimesearmastust.
Tõsi, on inimesi, kelle armastamine pole kuigi lihtne. Mõnedki puudusekannatajate abistamisega kokku puutunud inimesed tunnistavad, et nende „kliendid“ käituvad ebameeldivalt ja tänamatult. Mõnel abistajal süvendab see kogemus eelarvamusi asotsiaalide ja üldse vaeste inimeste suhtes, teised seletavad seda abivajajate raske ja stressirohke eluga. Ent võib-olla on asi ka selles, et pretensioonika käitumisega soovitakse trotsida alandust, mis kaasneb armuandide vastuvõtmisega inimestelt, kes abivajaja peale ülalt alla vaatavad.
Taipasin seda Varssavis, nähes, kuidas sealse Sant’Egidio kogukonna inimesed käisid kohtumas kodututega. Selle Itaaliast alguse saanud liikumise elus tavatsetakse pühenduda niihästi ühisele Piibli uurimisele ja palvetamisele kui ligimeste teenimisele. Seekord oli kokkulepitud ajaks Poola pealinna läänevaksali juurde tulnud kümmekond kodutut. Kogukonna liikmed andsid neile tervituseks kätt ning siis asuti koos sööma kaasavõetud võileibu, suppi ja maiustusi. Ühtlasi aeti rohkem kui tund aega juttu maast ja ilmast.
Üks kogukonna liige kinnitas mulle, et neid kodutuid aitavad ka muud organisatsioonid ja riigi palgal olevad professionaalsed sotsiaaltöötajad. Ent vaevalt on kuigi palju teisi abistajaid, kes neid ka endaga väärikuselt võrdsetena kohtlevad. See on aga väga oluline isegi juhul, kui aineliste probleemide lahendamiseks ei jätku jõudu ega vahendeid. Hiljem lugesin nimelt, et kogukond oli korraldanud missa oma äsja surnud kodutute sõprade mälestuseks.
Küllap ka meil pole puudust inimestest, kes lisaks materiaal­sele abile vajaksid ka inimliku läheduse kogemist. Ja siinkohal ei pea ma silmas ainult kodutuid, vaid ka näiteks üksikuid vanureid, haiguste ja puuetega inimesi, toimetulekuraskustega perekondi ja teisi. Just eelkõige kristlased saaksid siin väga palju ära teha.
Teine asi on siis, kui ehtsa ligimesearmastuse asemel motiveerib kogudust diakooniaga tegelema religioosne kohusetunne või soov ennast ühiskonnale kasulikuna näidata. Sel juhul võiks hoolekandetöö tõepoolest teistele jätta, et ise olulisematele asjadele keskenduda. Näiteks sellele, kuidas tagada puhta õpetuse püsimine mõnes parasjagu tähtsana tunduvas küsimuses.
Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 
Rain Soosaar,
reporter

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)