Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kirik, püha paik, koda Issanda …

07.10.2015 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Sellised on ühe vana ja võimsa kirikulaulu algussõnad meie «Kiriku laulu- ja palveraamatus». Need sõnad on selged. Selle laulu väited on lihtsad ja arusaadavad. Keerulisemaks läheb siis, kui küsime, mida võiks tähendada pühakoja pühadus. Mida võiks lubada, mida peaks vältima?
Mäletan, kuidas aastaid tagasi kutsus meie Saksa sõpruspraostkond meie praostkonna delegatsiooni külla, palus kaasa võtta ühe kirikukoori ja kindlasti ka mõned rahvatantsupaarid.
Kui kohale jõudsime, palusid meie vastuvõtjad, et meie koori kontserti elavdaksid altari ees ka mõned hoogsamad tantsud. Vaidlesime, mis me vaidlesime, aga tantsud saidki seal kauni kiriku altari ees tantsitud. Ega ma tänagi veel, palju aastaid hiljem, sellisest asjast aru ei saa ega hakkagi vist saama.
Teine kogemus. Üks noorpaar palub minult midagi mulle ennekuulmatut. Kas äkki võiks nende laulatusel kaks professionaalset karaktertantsijat tantsida armastuse loo. Palujad olid targad. Nad aimasid, milline võiks sellise palve peale olla ühe vaimuliku reaktsioon, ja oskasid mind hästi ette valmistada.
Ühel õhtul, nädalaid enne laulatust, tulid tantsijad tantsu ette näitama. See, mida ma nägin, tundsin, oli hämmastavalt ilus. Selles ei olnud mu meelest ka mitte midagi niisugust, mille kohta oleks võinud öelda: ilus küll, aga mitte kirikus!
Olen nõus prof Andres Uiboga, kes raiub nagu rauda mõtet, et kui Jumalale on ehitatud tuhandete muude majade kõrvale ainult üks maja, siis peakski see olema tema koda, kus lauldakse talle, teenitakse teda.
Sinna ei lasta tuuritavaid muusikuid, keda tahetakse pühakodadesse esinema panna ainult seepärast, et selles «saalis» tuleb korraldajatel vähem üüri maksta kui teistes saalides.
Kui nad tulevad, lahutavad paljud muusikud kohaletulnute meeli. Mõned viskavad laulude vahele ka kohatuid kilde, et rahva kohmetust kuidagi vähendada. Paljud lahutatud meeltega inimesed lähevad kirikust ega oskagi sinna hiljem tagasi tulla selleks, et oma äralahutatud meeli seal kokku koguda, tervendada, leida sealt rahu ja elule mõtet. Torniga rahvamajast seda ei osata otsida.
Aeg-ajalt aga kuulan ja näen mõnd kirikukoori, ansamblit või usklikku solisti laulmas tekste, mis on pungil jeesuseid ja jumalaid ja halleluujaid ja aameneid, kuid millegipärast on mul tunne, et lauljad eksivad käsu vastu: Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta!
Kui lauluga Jumalat kiitjate nägudes pole natukestki rõõmu või kui igaüks laulab omal viisil ja valjusti, nii et kuulajatel on valus, siis tekib soov vaikuse järele.
Küllap mõistavad erinevad inimesed erinevalt sõna «usutavus», aga mulle tundub, et usu kõrvale on kirikutes vaja ka usutavust. Seda nii lauludesse kui liturgiasse, jutlusesse ja palvetesse. Armastustki on vaja. Ühes Ibseni näidendis küsib vanaprouast sõber vaimulikult, kas too teab, mis talle silme ette tuleb, kui vaimulik ütleb sõna «jumal». Vaimulik ütleb, et ootab põnevusega. Naine vastab: «Suur külm kivi.»
Mis vähendab pühakoja pühadust? Kindlasti mitte see, kui seal lauldakse mõned laulud loodusest või isamaast. Arvan, et seda ei vähenda isegi mõne muusikapala järel kõlav aplaus.
Mulle tundub, et pühakoja pühadust vähendavad tuimus, teesklus ja kurjus. Kardan, et pühadus võib mõnest pühakojast kaduda ka siis, kui seal kurjalt pühaduse säilimise eest võideldakse ja kiivalt valvatakse, et kõik, mida seal tehakse, vastaks vanadele normidele, iidsetele ettekujutustele pühakoja pühadusest.
Kas mäletame, mis tekst oli antud möödunud pühapäeva jutluse aluseks? Äkki on meil ka pühakodade pühaduse hoidmisel vaja sellest lähtuda.
Jeesus ütles oma jüngritele: Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.
Tammsalu,Jaan

 

 

 

 
Jaan Tammsalu,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)