Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirik poliitika pantvangis

11.01.2019 | | Rubriik: Arvamus

Iseseisva Ukraina õigeusu kiriku loomine oli kahtlemata möödunud aasta olulisemaid kirikuelu sündmusi Euroopas. 6. jaanuaril anti Konstantinoopoli patriarhi Bartolomeose poolt uue kiriku juhile metropoliit Epifaniusele üle ka seda kinnitav tomos.
Katse moodustada Moskva patriarhaadist sõltumatu nn Kiievi patriarhaadi õigeusu kirik tehti õigupoolest küll juba Ukraina iseseisvumise järel 1990. aastatel, kuid see ei pälvinud tollal teiste maailma õigeusu kirikute tunnustust. Seetõttu oli Konstantinoopoli patriarhi toetuse saamine iseseisva Ukraina kiriku loomisele paljudele ukrainlastele väga oluline sündmus.
Teemasse süvenedes tundub aga, et tegemist on rohkem poliitilise kui usuelu tähtsündmusega. Tähelepanuväärne on kas või see, et Ukraina president Petro Porošenko rõhutas igati oma toetust Moskvast sõltumatu kiriku loomisele ning istus selle asutaval kogul isegi koosolekut juhatanud vaimulike kõrval. Küllap on õigus neil, kes kinnitavad, et ta lootis sel viisil presidendivalimiste eel oma kahanevat populaarsust kasvatada.
Küsitluste järgi toetas sõltumatu kiriku loomist üle poole Ukraina elanikest ja vastu oli umbes viiendik. Arvestades pingelisi suhteid Venemaaga on see täiesti arusaadav. Tuhanded ukrainlased tulid 15. detsembril oma poolehoidu avaldama ka Kiievi Püha Sofia katedraali juurde, milles asutav kirikukogu aset leidis. Intervjuudes ajakirjanikele kordasid mõnedki neist presidendi sõnu, et tegemist olevat „vaimse iseseisvuse“ saavutamisega Venemaast. Suurel osal Moskva patriarhaadi alla kuuluvatest usklikest pole siiski mingit tahtmist vastasutatud kirikuga ühineda. Seega jääb Ukraina õigeusklikke ka edaspidi lahutama peamiselt poliitilistel põhjustel tekkinud lõhe.
Moskva patriarhaadile alluva õigeusu kiriku juhid on näinud palju vaeva, et rõhutada oma lojaalsust Ukraina riigile. Kinnitatakse, et sidemed Moskva patriarhiga on puhtvaimulikud, oma sisemise elu korraldamisel olevat aga Ukraina kirik täiesti iseseisev. Hoidutud pole muide ka Venemaa tegevuse hukkamõistmisest Donbassis ja Krimmis. Sellest kõigest on aga olnud vähe tulu, sest Ukraina patriootide jaoks on Moskva patriarh Kirill ikkagi kremlimeelse mainega. Kui 2013. aastal kinnitas Razumkovi keskuse uuringu järgi 44% Ukraina elanikest, et usaldab teda, siis mullu väitis seda ainult 15%.
Paljude ukrainlaste umbusklik suhtumine kipub takistama ka Moskva patriarhaadile alluva kiriku igapäevast tegevust. Üheks näiteks selle kohta on detsembri lõpus vastu võetud seadus, mille kohaselt ei tohi ta enam ennast ametlikult Ukraina õigeusu kirikuks nimetada, sest sisuliselt olevat tegemist Ukrainas tegutseva Vene õigeusu kirikuga.
Kokkuvõttes näitab Ukraina iseseisva õigeusu kiriku loomise ümber toimuv, kuidas usulise ja rahvusliku identiteedi ühtepõimumine ning seotus ilmaliku poliitikaga võib kiriku autoriteedile korvamatut kahju teha. See peaks pakkuma mõtteainet mitte ainult niihästi Ukraina kui Venemaa õigeusklikele, vaid küllap teiste seas meilegi.
Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 
Rain Soosaar,
reporter

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. (Jh 1:17)