Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirik pingeväljas

15.12.2009 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Advendiaeg tekitab pingeid. Kaubandustöötajad ei tea, kui palju hindu langetada ja kuidas kaupa rohkem müüa. Raske on ka ostjatel, kes kaupmeestele märkamatult vastu tulevad ja oma säästud välja laovad. Nagu ikka on ka mingi hulk inimesi, kes oskavad ostmist, müümist ja kinkimist kaasinimese kasuks ja kõigi rõõmuks kasutada. Kuid ega see kerge ole.
Advendiaeg varjab endas mingit seletamatut pinget. Pinget lunastuse läheduse ja lunastuse vajadust alla kriipsutava patu vahel. Kirik on juba oma algaegadel teinud prohvetliku sammu, sidudes advendiaja meeleparanduse ja väikese paastuga. Inimene vajab sagedast meeldetuletust nende tõsiasjade suhtes, millest ta tahab kiiresti üle sammuda. Evangeelium täidab ju hinge küll meeldiva tundega, kuid selle ühekülgne kuulutamine ei viita meie seesmise inimese kõlbmatule olukorrale, mis kohtu alla kuulub ja just seetõttu rõõmusõnumit vajab.
Käsu ehk seaduse nõuete kõrvalejätmine elust ohustab meid seesmiselt ja väliselt, nii ühekaupa kui ka kollektiivselt, kirikuna ja rahvana, laiemas mõttes planetaarse elanikkonnana. Nii saastatus kui ka puhtus on terviklikud ja mõjutavad kõike – meelelaadi, vaimset ja füüsilist tervist, inimsuhteid, sotsiaalset keskkonda, loodust ja julgeolekut ning kogu homset globaalset tegelikkust. Inimestena oleme ühelt poolt selle pidevalt muutuva tegelikkuse mutrid ja osad, aga teisest küljest ka vastutavad tegurid.
EELK kirikukogu avaldus homoseksuaalse käitumise ja sellega kaasnevate probleemide kohta puudutab ühte ala inimlikus elus, suhetes ja vastutuses. Selle avalduse päevakorda tulemise otsene ajend oli Rootsi kiriku ühepoolne käitumine antud küsimuses.
Seaduse ja evangeeliumi vahelises pinges oleva kiriku liikmetena osaleme väga laias muutuste protsessis ja vastutuse kandmises, kuhu kuuluvad perekonnaelu kõik aspektid, laste turvalisus, vägivald, sotsiaalne õigus(etus), poliitiline kultuur(itus), üle- ja tühitarbimine ning kogu ümbritseva looduse vastane patt. Küsimus on, kaua võib ja kui palju ise jaksame.
Ristija Johannes näitlikustab seaduse ja evangeeliumi vahelist pinget, kõneldes ka meile. Kahe särgi omanik peaks jagama sellele, kellel ei ole. Tölnerid ja teised «pumba juures olijad» ei tohi nõuda rohkem kui on seatud (Lk 3:10–13). Aga mis on seatud? See sätestatakse seadusega. Nii on see universumis ja inimlikus eluringis ning pelk evangeeliumile viitamine ei tühista seaduse poolt seatut. Seadusest võib mõnda aega üle astuda, kuid seda ei saa lõputult eirata. Põhjuse ja tagajärje seadus toimib niikuinii.
Küsime, kas jaksame anda oma panust tegelemaks majanduslike mahhinatsioonide, looduse röövkasutuse, sotsiaalse ülekohtu või märkamatult, kuid sihikindlalt traditsioonilisi kristlikke väärtusi kõrvale tõrjuva kõikesallivuse ideoloogiaga, mille salakavalus peitub välispidises pehmuses. Kas näiteks Heroodeste elustiil ja nende maailmavaade erinesid tänapäevasest?
Ei. Johannes oli prohvet, kes ütles, et Heroodes Antipas ei tohi pidada oma poolvenna naist. Seaduse kuulutamine maksis talle elu, pisikuningas kõrvaldas ühe takistuse oma «vabaduse» realiseerimise teelt. Johannes suri, aga tal oli jääv mõju, ta oli tõsiselt võetav.
Meeleparanduse alus on end pühakirja valgel vaatlev enesekriitika. Advendiaeg küsib, kui tõsiselt võetavad oleme. Vastus on väliselt lihtne, kuid sisult raske: kuulutada nii seadust kui evangeeliumi kogu ulatuses ja elada nende mõlema kohaselt.
Seesugusena on kirik kutsutud olema ja teistsugusena ei ole teda vaja. Selleks vajame Jumala armu ja juhtimist. Jumal ütleb: «Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev» (Js 58:9j).


Randar Tasmuth,
Usuteaduse Instituudi rektor

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)