Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kirik peab teenima eestlasi kogu maailmas

18.11.2015 | | Rubriik: Kirikuelu

Kohtumisel Välis-Eesti piiskopkonna konsistooriumi Kanadas elavate liikmetega. Konsistooriumi peasekretär Mart Salumäe (vasakult), asepresident Peeter Põldre, peapiiskop Urmas Viilma, majandusassessor Naani Holsmer ja piiskop Andres Taul. Erakogu

Kes on jälginud peapiiskop Urmas Viilma tegemisi, on tähele pannud, et ta liigub palju ringi – ja mitte ainult Eestis. Viilma enda arvestuste järgi on ta alates 2. veebruaril toimunud peapiiskopiks pühitsemist olnud 13 välislähetusel ja veetnud raja taga 75 päeva. Hiljuti viibis Viilma Šotimaal Porvoo osaduskonna kirikupeade kokkusaamisel. Ka on peapiiskop äsja külastanud väliseesti kogudusi Kanadas ja Inglismaal Londonis.

Miks on EELK-le tihe välissuhtlemine sedavõrd tähtis?
Urmas Viilma: Näeme, kui oluline on olnud Eesti riigile kuuluda erinevatesse organisatsioonidesse. Kui peaministrid, välisministrid või riigipead istuvad ühe ümmarguse laua taga, siis seal on kõik võrdses positsioonis, hoolimata sellest, kui suur on sinu riigi territoorium või elanike arv. Kirikuga on sama lugu. Šotimaal istusime ümber laua, kõik Porvoo lepingu kirikute juhid, alates Canterbury peapiiskopist ja lõpetades väikese Leedu luterliku kiriku piiskopiga, ja olime kõik võrdses positsioonis. See on pere, kus kõigil liikmetel on üks hääl. Ja sellepärast on väikese kiriku jaoks väga oluline olla esindatud erinevates oikumeenilistes ühendustes. Meie hääl on seal ka kuulda – muidu võib-olla ei oleks.
Me ei suuda töötada kaasa võrdsel tasemel erinevates valdkondlikes tegevustes, näiteks toetada pidevalt rahaliselt mõne Luterliku Maailmaliidu poolt peetava põgenikelaagri tegevust. Me anname oma väikese panuse. Aga otsustamisel oleme ikkagi võrdsed teistega ja sellega arvestatakse. See ei ole nii, et meie ise kuidagi trügime selle laua ümber. Ei. Kõik, kes seal on, suhtuvad meisse kui võrdsesse, ja teatud situatsioonides on meie hääl, lähtuvalt spetsiifikast, isegi väga oluline. Näiteks kui Šotimaal olid kõne all ka suhted Venemaaga ja õigeusu kirikuga, siis siin said Balti kirikud ja Soome anda oma sisendi, mis on tõenäoliselt pädevam, parem või ausam pilt kui see, mis avalikkuse kaudu võiks välja tulla Šotimaal või Iirimaal.
EELK on olnud erinevate osaduskondade liige juba aastakümneid. Oleme Luterliku Maailmaliidu asutajaliige, küll läbi Välis-Eesti kiriku. Aga ka okupatsiooniaja sumbunud õhus tekkis meilgi side selle organisatsiooniga. Porvoo osaduskonna lepingu allakirjutamine oli 1996. aastal kolmes katedraalis – üks neist Canterburys Inglismaal, teine Trondheimis Norras ja kolmas oli Tallinnas. Kohti, kus oleme kaasatud, on veel: Kirikute Maailmanõukogu, Euroopa Kirikute Konverents, Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas, lisaks veel piiskopkondadevahelised otsekontaktid, näiteks Rochesteri piiskopkonnaga Inglismaal või USA luterliku kirikuga Delaware’i-Marylandi piiskopkonnas, Kurhessen-Waldecki, Ingeri kirikuga … Neid on väga palju.

Mille poolest on oluline Porvoo osaduskond? Sinna kuuluvad väga erinevad kirikud, mis on teatud tundlikes küsimustes erineval seisukohal. Kas on see lihtsalt kirikutevaheline jututuba või on sellel ka tähtsus igapäevase koguduseelu seisukohast?
Loomulikult kõige keerulisem ja pikem oli selle lepingu valmimisprotsess. Siis vaieldi teoloogiliste küsimuste üle, eriti mis puudutas vaimuliku ameti mõistmist. Mõnel pool on tekitanud probleemi ka piiskopiamet, sest kõikides kirikutes ei ole seda sellisel kujul rakendatud. Aga edasine töö kirikute vahel toimub ikkagi selgelt selle lepingu põhjal. See tähendab, et liitunud kirikud ise vaatavad, kas nad liiguvad lähemale selles lepingus sõnastatud põhimõtetele või mõtestavad ise oma vaimulikuametit. Aga millist kasu ta otseselt on juba toonud, on see, et me saame teenida üksteise kirikutes vaimulikuna. Me tunnustame üksteise vaimulikku ametit. Loomulikult, tõenäoliselt ei ole päris automaatselt võimalik meie kiriku preestril minna tööle näiteks Soome [luteri] kiriku koguduse õpetajaks, sest lisaks ordinatsioonile hinnatakse ka sellele eelnenud haridust.
Ma ei arva, et Soome kirik ei peaks meie haridust piisavaks – küllap ta peaks –, aga seda on õigus hinnata. Meie kirikuga pole niivõrd seda probleemi, sest meie vaimulikud on kõik magistrikraadiga või sellega võrdsustatud haridusega teoloogid. Aga kõikides Porvoo osaduskonna kirikutes ei ole vaimulikel täpselt sama haridusstandard. Kui tuleb keegi Läti kirikust või Šoti kirikust meile tööle, siis meil on õigus öelda, et tunnustame küll seda ametit, aga see haridus ei ole seesama, mida me eeldame – või ka vastupidi.
Lisaks on meie sõpruskoguduste aktiivse elu kontekstis väga oluline, et meie koguduste liikmed on saanud külastada sõpruskogudusi, ilma et tekiks küsimust, kas võime üksteise juures armulaual käia või mitte. Luteri kirikutega pole meil kunagi olnud probleemi, aga meil on ka mõningaid kogudusi, kellel on sõprussidemed anglikaani kogudustega.
Mis on Porvoo kontekstis oluline – sellest oli juttu ka Canterbury peapiiskopi Justin Welbyga –, aastal 2018 võiksime tähistada 80 aasta möödumist tegelikust armulauaosaduse algusest anglikaani kirikuga. 1938 selline osadus tekkis ja leping alla kirjutati. Nii et meil on Porvoo kontekstis Inglise kirikuga isegi vanemad partnerlussuhted kui Skandinaavia kirikutel. Sellest oli juttu, et võiks selle ära markeerida või isegi tähistada maailma oikumeenilisel areenil, juhtida sellele tähelepanu, kui pikk on meie koostöö olnud.

Olete korduvalt rõhutanud, et EELK ja Eesti vaimulikud ei tohiks unustada väliseestlasi.
Oleme teatud murdepunktis, meil on tegelikult paralleelselt kaks eestlaste kogukonda välismaal. Esiteks suure põgenemise ajal lahkunud eestlased ja nende järeltulijad ning teiseks pärast iseseisvuse taastamist välismaale läinud. Ka Londonis tuli väga selgesti välja, et on olemas veel nii-öelda ajalooline kogudus, mille on asutanud pärast sõda põgenikud. Selle koguduse aktiiv on jõudnud juba nii kõrgesse ikka, et nad muretsevad, kas ongi enam kedagi, kellele asju üle anda, või peaks koguduse lõpetama. Samal ajal laulis jumalateenistusel Londoni Eesti Seltsi segakoor, kus kõik lauljad olid noorest põlvkonnast ja tõenäoliselt kõik neist selle teise laine Eestist lahkujad.
Väljakutse kirikule on, kuidas teenida mõlemat väliseestlaste kogukonda, sest nad päriselt ei segune. Need lood, mis on viinud inimesed võõrsile, on nii erinevad, et ei kõneta vastastikku. Sellepärast on neid kahte kogukonda siduda väga keeruline ja me näeme, et see ei ole reeglina hästi õnnestunud. On ka häid näiteid, aga mitte päris kogukondade tasemel. Ja on teatud sündmusi, mis toovad kokku nii ühe kui teise kogukonna – tavaliselt vabariigi aastapäev, jaanipäev või jõulud. Aga kui mõelda regulaarse vaimuliku teenimise peale, siis sisuliselt tuleb mõelda, kummale panus panna. Selge on seegi, et kogudustel, mis on tegutsenud üle 60 aasta, on omad traditsioonid ja väljakujunenud arusaamad ka kiriku- ja koguduseelust. Ja see ei vasta päris sellele, millised võiksid praegu olla noorema põlvkonna ootused kiriku suhtes ja mida peaks kirik neile andma.
See võibki tähendada seda, et me peame kirikuna täitma kahte rolli. Esiteks laskma nendel kogukondadel, kes on seal aastakümneid väärikalt hoidnud elus nii usuelu kui ka eestlust, oma missioon lõpetada. Hea on, kui saaks leida sellest uuest kogukonnast kedagi, kes võtaks asjaajamise üle. Aga võib ka juhtuda, et vana kogudus lihtsalt ühel momendil otsustab oma tegevuse lõpetada ja anda oma arhiivid üle näiteks Tallinna konsistooriumi arhiivi.
Aga uue kogukonna teenimiseks tuleb algatada kuulutuspunktide töö, kaasates sinna näiteks saatkonna või eesti seltsid, eesti koolid. Hea näide on siin see, mis toimub Brüsselis, kus eestlaste kogukond koguneb ka kiriklikult regulaarselt. Aga paljud neist ei ole ju Eestist üldse niimoodi lahkunud, et nad oma liikmelisuse tahaksid ära viia. Ei, ka need, kes ristitakse ja leeritatakse seal, saavad kodukoguduse liikmeks kuskil siin Eestimaal. Aga neid teenitakse seal, kus nad parasjagu on. Ma arvan, et see ongi, mida kirik peab tegema. Me peame teenima oma rahvast seal, kus nad on.
Kolmandaks võime vaadata eesti kogukonnale rahvuslikust vaatenurgast, aga ka lahus sellest. Kui tahame, et eestlane, kes elab mujal, oleks aktiivne kristlane, siis see pole võimalik, käies jumalateenistusel ainult jõulupühade ajal, iseseisvuspäeval ja jaanipäeval. See on koht, kus meie rahvusvahelised suhted kirikutega muutuvad oluliseks. Me võime põhimõtteliselt kokku leppida mõne kohaliku kogudusega, et nad hoolitseksid ka eestlaste eest, tervitaksid neid, ja et neid teenitaks nagu iga teist kohalikku kristlast igal pühapäeval sõna ja sakramendiga.
Ja kui tuleb eesti keelt kõnelev pastor, siis võimaldataks selles kirikus pidada ka eestikeelne jumalateenistus mõnel pühapäeval. Meile on ju oluline, et eestlased leiaksid endale kodu kirikus ja see ei pea tingimata olema emakeelne kirik – kuigi jah, kui see oleks võimalik, siis eelistaksime seda. Oma jutlustes olen öelnud sageli just väliseesti kogudusi külastades, et eestlaseks jäämiseks ei pea tingimata käima kirikus, aga et jääda kristlaseks, peab käima kirikus – olgu kasvõi inglis- või muukeelses.

Kas uued väliseestlased tunnevad üldse vajadust emakeelse jumalasõna järele või see ei olegi neile oluline?
Need, kes on aktiivsed kristlased, tulevad kindlasti eestikeelsele jumalateenistusele, kui see toimub. Aga nad on leidnud endale tõenäoliselt juba ka kristliku kodu mõnes kohalikus koguduses. Ent pigem on nii, et mistahes põhjusel välismaale jõudnud eestlased esindavad täpselt sedasama eestlaskonda, kes meil on siin kodus. Mis tähendab seda, et paljud neist ei ole üldse kirikuga kokku puutunud ja tulles nüüd vana kristliku maailma keskkonda elama, nad alles näevad, kui olulist rolli ühiskonnas kirik mängib. Võib-olla nad alles seal hakkavad mõtlema selle peale, et võiksid mõnda kirikusse kuuluda. Ja loomulikult, kui siis oleks võimalik saada kontakti mõne eesti koguduse või eesti pastoriga, siis ma usun, et nad eelistaksid seda.
Sellise teenäitamise mõttes oleks oluline, et me ikkagi jätkaksime inimeste emakeelset teenimist. Aga selge on see, et meil puudub suutlikkus üles ehitada sellisel kujul kogudusi, nagu see toimus 60 aastat tagasi, kus oleks aktiivne koguduseelu, igapühapäevane jumalateenistus, nädalasisesed muud kiriklikud tegevused, ametitalitused ja lõpuks ka omaenda kiriku ehitamine. Arvan, et sellist suutlikkust kirikul ei ole ja selleks pole ka enam vajadust.
Need eestlased, kes läksid 70 aastat tagasi, tajusid ka vastutust, et võib-olla seda riiki, kust nemad on tulnud, enam mitte kunagi ei taastata. Sellepärast nad kandsid endas selgelt ka eestluse elushoidmise vastutust. Praegu väljaspool Eestit elavate inimeste puhul seda enam ei ole. On küll vastutus oma peres säilitada eesti keelt, juuri ja kultuuri, aga mitte hoida alles Eesti Vabariiki eksiilis.

Inimlikus mõttes on minu meelest väga oluline ka see, et Eestist lähevad inimesed seda vana põgenike kogukonda teenima.
Meil on tõepoolest kohustus teenida neid nii kaua, kui nad seal on, ja seda me püüamegi teha. Rääkides Välis-Eesti piiskopkonnast – see hõlmab peale Euroopa Ameerika mandri ja Austraalia. Samal ajal on meil ka piiskop Eestis, kelle ülesanne on diasporaaga tegelda just Euroopas ja ka teisel pool Eesti idapiiri. Seni on enamik kogudusi väljaspool Eestit kuulunud Välis-Eesti piiskopkonda, kuid kokkuleppel piiskoppidega on tööjaotus selline, et diasporaatöö piiskop Tiit Salumäe koordineerib kiriklikku teenimist Euraasias ja piiskop Andres Taul ülejäänud piiskopkonnas Austraalias, Ameerikas ja Kanadas. Välis-Eesti piiskop on keskendunud peaasjalikult põgenike põlvkonnale ja diasporaatöö piiskop vaatab rohkem praegu väljarännanute vaimulikule teenimisele. On muidugi kattuvusi ja koostööd väga palju. On üleminekuperiood.
Me oleme valmistamas ette kirikuseadustiku muudatust, et kirjutada sisse erinevad võimalused diasporaatöö tegemisel: koguduse loomisest, kogudusest, mis on iseseisev, kogudusest, mis on mõne meie partnerkiriku liige. Kuni kuulutuspunktini, kus formaalne koguduse struktuur, juriidiline registreering puudub, aga on olemas kogukond ja peetakse jumalateenistusi, nii nagu see näiteks Brüsselis on juba aastaid olnud. Kõik need variandid tahame kirikuseadustikku sisse kirjutada. Piiskop Tiit Salumäe on üks neist, kes on sellega tegelnud ning ka ise külastanud Saksamaad, Rootsit ja teisi riike. Rääkimata idadiasporaast, mis on täiesti eraldi teema.
Välis-Eesti piiskopkonnas on ametis peaasjalikult Eestis ordineeritud vaimulikud. Aga ajaloolised, 60–70 aasta eest tekkinud kogudused on ikkagi ka seismas silmitsi majanduslike probleemidega. Kui veel mõnel pool suudetakse pidada ülal õpetajat, kellele maksta palka regulaar­selt, siis üha enam minnakse seda teed – see on odavam –, et kutsuda õpetaja kohale kas Eestist või mujalt ja paluda tal paari nädala jooksul viia läbi jumalateenistusi, ka ametitalitusi. On kohti, kus oodatakse isegi surnute matmisega seni, kuni [eesti] õpetaja tuleb.
Rain Soosaar

Peapiiskop Urmas Viilma välisvisiite
Peapiiskop Dietrich Braueri (Evangeelne Luterlik Kirik Venemaal) ametisseseadmine Venemaal Moskvas 8. II 2015
Tervitus Soome Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogul Soomes Turus 5. V 2015
Osalemine Luterliku Maailmaliidu Euroopa kirikujuhtide konsultatsioonil Norras Trondheimis 12.–15. V 2015
Sõprusvisiit Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku Delaware’i-Marylandi piiskopkonda ja EELK Välis-Eesti piiskopkonna Baltimore’i kogudusse, USA 27. V – 8. VI 2015
Osalemine Põhja-Saksamaa Evangeelse Luterliku Kiriku partnerkirikute konsultatsioonil Saksamaal Breklumis 16.–20. IX 2015
EELK Välis-Eesti Kanada praostkonna Vancouveri, Toronto ja St. Catharine’i koguduse külastus 24. IX – 6. X 2015
Osalemine Porvoo Osaduskonna kirikujuhtide kohtumisel Šotimaal Edinburghis ja EELK Välis-Eesti piiskopkonna Londoni koguduse külastus Inglismaal Londonis 19.–24. X 2015

Pildigalerii:

Urmas ja Egle Viilma tänavad Vancouveri koguduse esimeest Milvi Puuseppa, andes talle üle Maarjamaa 800. aasta ja Tallinna Toomkooli laualipud. Algur Kaerma

Jumalateenistusel Toronto eestlaste eakatekodus: Urmas Viilma ja Roman Toi. Erakogu

Porvoo osaduskonna kirikute juhid Edinburghi kohtumisel. Tauno Teder

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)