Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirik on rahva vaimsuse ja väärtushinnangute mõjutaja

25.03.2004 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Eesti Kirikute Nõukogu koos Eesti Evangeelse Alliansi ja Eesti Piibliseltsiga on lähiminevikus viinud läbi kolm uuringut, mis kajastasid eestimaalaste usuelu.
Kiriküsitlused «Elust, usust ja usuelust» viidi läbi aastatel 1995 ja 2000. Aastal 2001 toimus Tartus nimetatud uuringute tulemusi tutvustav rahvusvaheline konverents «Ühiskond, kirik ja religioonisotsioloogilised uuringud». 2003. a korraldas kirikute nõukogu koostöös sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Polliga küsitluse suulise intervjuu vormis enam kui tuhande inimesega vanuses 15-74 aastat.
Uuringute tulemustega tutvumisel võib täheldada rahva suhtumist eluväärtuste ja moraali küsimustesse. Vastustest selgub küsitletute hoiak pere- ja kooselu tähtsusesse, tundlikkus ühiskonna valupunktide vastu, arvamus erinevatest elusituatsioonidest ja valikud igapäevaelus.
Kui perekonda peab tähtsaks või väga tähtsaks 97% vastanutest, siis samas on üllatav, et 72% peab lubatavaks abielulahutust ja 67% abielueelset seksuaalsuhet. Veel hämmastavam on abielurikkumist õigustatute osa – 28%. Kui küsiti, et millist kooseluvormi te isiklikult eelistaksite, vastas 24% registreeritud ja laulatatud abielu, 45% registreeritud abielu ja 22% registreerimata kooselu, nn vabaabielu. Oluliseks peeti veel lähedasi inimesi väljaspool abielu ja sõpru.
Kahe esimese uuringu tulemusena võisime arvata, et usku peetakse oluliseks ja ateistide osa on marginaalne, siis viimase küsitluse kokkuvõte on mõtlemapanev. Religiooni pidas väga tähtsaks 5%, tähtsaks 17%, mitte eriti tähtsaks 39%, ei peetud üldse tähtsaks 36% ja 4% vastanutest ei osanud öelda.
Ma ei arva, et sotsioloogiliste uuringutega saaks anda lõplikke hinnanguid rahva suhtumisse eluväärtustesse ning usu ja moraali küsimustesse, aga mingi pildi inimeste arvamustest annavad need siiski.
Kirikute nõukogu on pidanud vajalikuks religioonisotsioloogia töörühma abil uurida eesti rahva vaimsust. Sellest lähtub ka küsimus, millist usulist arusaama peab rahvas omaseks ja vastuvõetavaks. O. Loorits nimetab ristiusu saabumist siiamaile tohutuks olude ümberpaiskamiseks eesti, liivi ja läti kultuuriloos. Sajandite jooksul on kiriku tegevus püüdnud kristlust rahva seas mõistetavaks ja hingelähedaseks muuta. Aga mingi veelahe on rahva ja kiriku vahel ometi olemas. See, et paljud ei pea vajalikuks kuuluda institutsionaalsetesse organisatsioonidesse, on kaasaja nähe. Püütakse ju usulistele küsimustelegi leida vastuseid iseseisvalt või siis mõne sõbra seltsis arutledes. Küllap kujundab inimeste mõtlemist ka juhuslikult kättesattuv raamat või põgusalt loetud artikkel. Kirikusse mittekuulumine ei tähenda veel kristlikust usust loobumist. Sama paradoksaalne nagu tõdemus, et perekonda peetakse küll väga oluliseks, aga mitte registreeritud abielu.
Vanema põlvkonna vaimulikud armastasid rõhutada, et kirikusse tööle asudes olid nad kogudusega laulatatud. See oli õpetaja ja koguduse eriline suhe. Nagu abielus ikka. Püsisuhe saab kesta vaid siis, kui ta on rajatud osapoolte armastusele, usaldusele, lugupidamisele, austusele – millele kõik veel.
Rahva vaimsel kujunemisel on kirikul äärmiselt oluline vastutus ja kohustus, mida kannavad esmajoones õpetusameti kandjad kuulutuse töös ja pastoraalsete ülesannete täitmisel. Iga koguduseliige saab aga seda ülesannet täita temale omasel viisil. Ta saab kaasa mõtelda, rääkida ja otsustada koguduse elu korraldamisel. Arvan, et kiriku ilmikliikmete, koguduse või üldkiriku juhtorganitesse valitud usaldusisikute seast leiame neid ressursse, mida saame kasutada suurema koostöö saavutamiseks rahva ja kiriku vahel. See aga tähendaks kristliku mõttelaadi kasvu enamate inimeste seas. Ei piisa ainult sellest, kui vaid preester rahva eest palvetab.
Reformatsiooniaja üheks eesmärgiks oli anda rahvale emakeelne Piibel. Vast on nüüd aeg julgustada ja kaasa haarata ustavaid ristiinimesi rahva kristliku vaimsuse kujundamisel ja kirikliku elu korraldamisel, seda enam, et nimetame oma kirikut rahvakirikuks.
Einar Soone, piiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)