Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirik on mälu hoidja

04.09.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Augusti lõpus avanes mul võimalus vaadata äsja valminud dokumentaalfilmi Enn Tartost, vabadusvõitlejast ja Riigikogu liikmest.
Tunniajalise isikuportree autoriks on meie teenekas filmilavastaja ja operaator Andres Sööt. Film oli mõjuv ja mõtlemapanev. Ühelt poolt Enn Tarto ise – hoolimata läbikäidud vangilaagritest ja läbielatud kannatustest – oma soliidse väärikusega, rahulike ja tasakaalukate mõtteavaldustega.
Esile tõsteti ka seda, milline osa on olnud usul ja kirikul nii tema vanemate kui tema enda elus. Teiselt poolt aga pani mõtlema meie lühike mälu ning maad võttev vaimulaad. Nõukogulik minevik tahetakse kas unustada või kui seda meenutatakse, siis ilustades ja õigustades.
Tõele on valus näkku vaadata. Meeleparanduse tee on vaevaline. Nagu kinnituseks sellele nimetan tõsiasja, et Andres Söödi film ei ole tänaseni pääsenud avalikkuse ette. Seda on näinud üksnes kitsas seltskond Tallinnas ja sadakond vaatajat Tartus. Ju siis leidub mõjukaid ringkondi, kelle huvides on vaba mõtet lämmatada.
Ametivend Veiko Vihuri on hiljaaegu väljendanud sama muret, öeldes, et viimasel ajal on Eesti ühiskonnas ohtlikult süvenenud meeleolud, mis püüavad minevikus juhtunu tõsidust unustada ning vaadata nõukogude ajale nostalgiliselt. Ta kirjutas seda seoses Riigikogu poolt enne jaanipäeva vastu võetud avaldusega «Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis», mille vastuvõtmine õnnestus alles kolmandal katsel. «Jääb loota, et ka meie ühiskonnas toob aeg tõe valge ette enne, kuni see veel kedagi huvitab,» nendib Vihuri.
Parlamendi tasandil on antud hinnang võõrvõimude kuritegudele. Enn Tarto küsib filmis: «Kui palju peab siis tapma, et seda nimetataks kuriteoks? Kas 100 000 on vähe?» Eesti kaotas oma kodanikest rohkem kui viiendiku. Elanikkonna koosseisus viidi eestlaste osakaal sõjajärgsel ajal 97 protsendilt 61 protsendini. Ühiskonna eliit hävitati. Meie kultuuriline järjepidevus ja areng katkestati. Kuid ka Riigikogu 33 liikme (kuigi seal on 101 rahvaesindajat!) algatatud seisukohavõtt ei äratanud meediakanalites tähelepanu ega tekitanud avalikkuses laiemat mõttevahetust.
Kuigi maailmas näib valitsevat – kõike vastupidist tõestava kiuste – kõigutamatu usk inimese headusesse ja kõikvõimsusesse, ei ole tuldpurskavad mäed, mürkmaod, maavärinad ega üleujutused kuhugi kadunud. Kadunud pole ka need jõud, mis tahavad meid vaimselt valitseda ja ideoloogiliselt mõjutada. Märke selle kohta näeb igaüks, kes ainult tahab näha.
Mõni ehk küsib, mis on sel tegemist meie usu ja kirikuga? On küll, ja kõige otsesemalt. Kirik on mälu hoidja. Ta hoiab elavana tunnistuse Jumala lunastustegudest ja ligiolekust. Kuid ta hoiab elavana ka teadmise patu võimust. Mälu ja mäletamine on meie eneseväärikuse mõõdupuu. Kui valime unustamise ja mahavaikimise tee, siis anname ennast jumalavastaste jõudude meelevalda.
Käesoleva nädala tunnussõnas (Ps 103:2) jääb kõlama mõte: Ära unusta! Ära unusta seda head, mis sulle on osaks saanud ja mida sa oled vastu võtnud. Kuid ära unusta kurja nimetamast kurjaks ja pattu patuks.
Jaan Kiivit,
peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)