Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kirik on läkitatud teenima

27.03.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Tänapäeval võib vaimulikke kohata tööd tegemas mitmel pool mujalgi väljaspool traditsioonilisi tegevuspiire.

Aasta algul kirjutasime Eesti Kirikus ordineeritud vaimulikest, kes leivatööl erinevates kirikuvälistes ametites. Aga on neidki, kes teevad vaimulikutööd kaplanina neljas riiklikus struktuuris: kaitseväes, politseis, vanglas ja koolis.
Riik on kohustatud tagama inimeste vaimuliku teenimise, kui neilt riigi poolt vabadus võetakse, seepärast olid esimesed kaplanid sõjaväes ja vanglas.
Riiklikes struktuurides töötavad vaimulikud on oma kohalolu igati õigustanud. Diakon Katrin Keso-Vares näiteks töötab Saaremaa suurimas, ligi 900 õpilasega Kuressaare gümnaasiumis kaplanina 2003. aastast. Koolilaste hingehoidjal tööpuudust pole, keerulises suheterägastikus on lapsele ikka vaja inimest, kes kuulata ja nõu anda oskab.
Koolikaplanina on ametis ka Urmas Viilma toomkoolis ja Marek Roots Saue gümnaasiumis. EELK andmeil on kaitseväes tööl kaheksa, politseis neli ja vanglas kuus luterliku kiriku vaimulikku.
Lisaks on märkimisväärne hulk luteri kiriku vaimulikke teenimas kaplanina kaitseliidus. Kaplanitena töötab nendes struktuurides lisaks luterliku kiriku vaimulikele ka mitme EKNi liikmeskiriku vaimulikke.

Haiglate vaimulikust teenimisest
Kiriku ligi paarikümne aasta jooksul tehtud katsed viia kap­laniteenistus sisse ka ravi- ja hoolekandeasutustesse ei ole siiani head vilja kandnud.
Eesti Kirikute Nõukogu on viimastel aastatel aktiivselt pidanud läbirääkimisi sotsiaalministeeriumiga, et kirja panna haiglakaplani (hingehoidja) töö põhimõtted nii ravi- kui ka hooldusasutuses.
EELK diakooniatalituse juht Avo Üprus ütleb, et läbirääkimised on seoses ministri vahetusega takerdunud, aga loodab nende jätku.
Selle kinnituseks tuletab ta meelde vabariigi valitsuse ja EKNi vahel 2002. aastal sõlmitud ühishuvide protokolli, kus peetakse vajalikuks koostöölepingut sotsiaalministeeriumiga, et moodustada kristlike hoolekandeasutuste üleriigiline võrgustik, kaplanaat haiglates ja hoolekandeasutustes.
9. jaanuari Eesti Kiriku juhtkirjas kirjutab usuteaduse instituudi rektor Ove Sander haiglate vaimulikust teenimisest. Nentides, et on haiglaid ja vanadekodusid, kus hingehoid on suurepäraselt korraldatud ning kuhu meie vaimulikud ja vabatahtlikud käivad järjepidevalt viimas kristlikku lootust ja lohutust, ei ole see tegevus koordineeritud.
Ja Ove Sander ütleb, et «oleks tarvis kiriklikult ja riiklikult koordineeritud haiglakaplanaati. Oleme töötanud selles suunas, et sotsiaalministeeriumi juurde loodaks haiglate peakaplani ametikoht».

Haigla teeb ise otsuse
Pöördusin küsimusega ravi- ja hoolekandeasutustesse kap­laniteenistuse sisseviimise kohta sotsiaalministeeriumi, kust vastati, et politsei ja sõjavägi on riiklikud struktuurid, kus riik on sätestanud kaplani ametikoha, aga haiglad avalik-õiguslikud asutused, kes tegutsevad eraõiguse alusel, mistõttu haiglates on kaplaniteenuse sisseviimine haigla enda otsustada.
Küll on kaplani ametikoht loodud näiteks Põhja-Eesti regionaalhaiglas ning Tartu ülikooli kliinikumis.
Kõige pikema haiglahingehoidja staažiga on Tartu praostkonna vikaarvaimulik Naatan Haamer, kes on Tartu ülikooli kliinikumis olnud tööl hingehoidjana naistenõuandlas ja lastekliinikus paarkümmend aastat.
Põhja-Eesti regionaalhaiglas hingehoidjana töötav arsti kutsega Jüri Raudsepp, kes haiglas kannab ametinimetust pastor, on seda meelt, et haiglas töötav hingehoidja peaks olema vähemalt õe või velskri tasemele vastava meditsiinilise haridusega, nii nagu sõjaväekaplan on ühtlasi ohvitser.
Tartu praostkonna vikaarvaimulik Urmas Oras on tööl Tartu hooldekodu kaplanina. Ida-Tallinna keskhaigla hooldusravikliinikus töötab hingehoidjana Miina Piir, kes on omandanud teoloogilise hariduse usuteaduse instituudis.

Tagasipilk algusesse
Sotsiaalministeeriumist kinnitati Eesti Kirikule, et «vastavalt patsiendi soovile haiglates osutatakse kaplaniteenust ning haiglad selleks takistusi ei tee».
Ligi paarkümmend aastat tagasi seati Põlva haiglas ühte ruumi sisse kabel ja võeti kap­lanina tööle vaimulik Peeter Karma. Peapiiskop Jaan Kiivit käis kohal kabeli pühitsemisel.
Põlva haigla ülemarst Margit Rikka ütleb täna, et hingehoidjat pole neil juba ammu palgal, kabeliks kohandatud ruum haiglas on saanud teise funktsiooni, küll aga kutsutakse kirikuõpetaja haiglasse patsiendi soovil.
Haiglahingehoiu teemaga on EELKs tegutsetud aktiivselt 1994. aastast. Kuigi jah, see on kulgenud tõusude ja mõõnadega. 2004. aasta novembris lõpetas kirikukogu 10 aastat tegutsenud haiglahingehoiu keskuse töö – asutus pandi kinni.
Soome eeskujul loodud keskuse üks juhte Heino Nurk on Eesti Kirikus (15.12.2004) öelnud: «Muidugi oli eesmärk korraldada kaplanaati haiglates, aga meie võimalused olid piiratud. Alustasime koolitusest ja koolitusega tegelikult ka piirdusime.»
Koolitaja Kerstin Kask avaldas juba toona mõtet, et EELK või Eesti Kirikute Nõukogu peaks välja töötama süsteemi, kuidas kaplaneid haiglasse lähetada. Ta arvas, et haiglahingehoidja peab olema vaimulik ja et hingehoiutööd haiglas nähtaks kui osa kiriklikust teenimisest.

Pühitsusega või mitte
Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika erialaajakirjas Sotsiaaltöö (4, 2012) kirjutavad Naatan Haamer ja Avo Üprus artiklis «Hingehoiust kaplanaadini», et «kirik on mitmes avaliku sektori tegevusvaldkonnas arvestatav ressurss, riigiasutustes töötavaid vaimulikke kutsutakse kaplaniteks. Tõenäoliselt on otstarbekas ka haiglates ning hooldusasutustes võtta kasutusele sama ametinimetus. Võime ümber sõnastada seni hingehoidjate kohta käinud tutvustava lause: «Haiglakaplani töös pakutakse hingehoidlikku abi nii patsientidele, kuid ollakse valmis toetama ka personali selle vastutusrikkas rollis.»».
Autorid leiavad, et teoloogilise haridusega haiglakap­lani või hingehoidja töö on ligilähedane kliinilise psühholoogi tööle. Ning nad loodavad, et «säilib ka edaspidi vaimuliku pühitsusega kaplani ameti kõrval ilmiktöötegija roll».
Naatan Haamer on veebiajakirjas www.kjt.ee hingehoiuteemat avades öelnud: «Et olla inimese jaoks olemas ja kohal, kui tema elus midagi olulist sünnib, peab kiriklik tegevus kanduma üle ka haiglasse. See arusaam on andnud kirikutööle täiesti uue mõõtme, vajaduse olla inimese kõrval hoopis uuel moel ja võimaluse saada arvestatud koostööpartneriks väljaspool traditsioonilisi tegevuspiire.»

Kuidas mõista kutsestandardit
Tartu teoloogia akadeemia ja usuteaduse instituut alustasid oktoobris maikuuni kestvat hingehoidja baaskoolitust, mis on nende sõnul kooskõlas hingehoidja ja kap­lani kutse­standardi nõuetega. Koolituse eesmärgina nimetati «võimaldada hingehoiutööks vajalike pädevuste omandamist ning toetada aitavates ametites töötavate inimeste professionaalset arengut».
Kutsestandardeid väljastava SA Kutsekoda registris on kutsestandard «kaplan» kaotanud oma kehtivuse 4. jaanuaril 2012. Kutsestandard «hingehoidja» on kehtiv ja annab tegevuse mõistmiseks ülevaate selle ameti eetikast.
Nagu juhib tähelepanu teoloogiadoktor Tiit Pädam (www.kjt.ee), ei ole selles aga «ühtegi viidet, et hingehoidjal peaks olema kristlik maailmavaade või et usuline ühendus peaks vastama mõnele kriteeriumile». «Millist hingehoidu nimetatud kutsestandard esindab?» küsib Tiit Pädam. «Kutsestandardit lugedes selgub, et sellest lähtuvalt tegeleb hingehoidja eelkõige inimese kriisidega, mitte tema usu teenimise ega kasvamisega.»
Tiit Pädami arvates esindab hingehoidja kutsestandard sekulaarset hingehoidu. «Problemaatiliseks muutub selline sekulaarne käsitlus siis, kui see saab bürokraatlike või muude kõverteede abil domineerivaks. Sellise arusaama levimine kirikus toob mitmesuguste professionaalsuse standardite kaudu omakorda kaasa kiriku ja selle erinevate töövaldkondade sisemise sekulariseerumise.»

Millist kaplanaati me soovime
Kristlikust teenimisest kõneldes kasutavad asjatundjad mõisteid diakoonia, kristlik hoolekandetöö, hingehoiutöö ja hingehoidja, kaplan ja kap­lanaat. Kui ühe suuna esindajad leiavad, et hingehoidja ei pea olema kaplan, siis teised peavad vaimulikku pühitsust oluliseks. Jüri Raudsepp omakorda leiab, et oluline on kaplani puhul meditsiiniline haridus.
Koolitajana ja haiglas hingehoidjana töötav Naatan Haamer ütleb, et «hingehoid ei ole otsene misjoni- ega kuulutustöö, vaid kannatavale inimesele toeks olemine abistatava vajadustest ja veendumustest lähtuvalt» (www.kjt.ee).
EELK kodulehel (www.eelk.ee) öeldakse aga diakooniatöö mõtestamisel, et «diakoonia lähtekohaks on Jumala armastus, mis avaldub usus ja ligimesearmastuses. Diakoonia on usu nähtav avaldus».
EELK põhikirja järgi «kap­lan on teatud tööalal tegutsev vaimulik, kelle ülesanded ja kohustused EELK ees määrab kindlaks konsistoorium» (4 ptk, § 19).
Siinkohal on lõpetuseks välja pakkuda Tiit Pädami mõte (www.kjt.ee): «Eesti Kirikute Nõukogu kureeritav kap­lanaatide struktuur on seni taganud, et hingehoid oleks ja jääks kirikute kristliku sõnumi kuulutamise teenistusse. See ei välista muid käsitlusi, kuid hoiab ära mõne tõlgenduse püüdluse saada ainsaks legaalseks ja ainuõigeks hingehoiu käsitluseks Eesti sekulaarses ühiskonnas, kus puuduvad traditsioonid kirikliku (hingehoiu)pärandi mõistmisel.»
Sirje Semm

Tanel Ots oma tööst
Kümnendat aastat Tallinna diakooniahaiglas kaplanina (hingehoidjana) töötav Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots on haiglas kohal vähemalt kaks korda nädalas; kord nädalas peab ta seal jumalateenistust. «Aega võiks olla rohkem,» ütleb ta oma tööst ülevaadet andes.
Kaplani töö haiglas on kolmesuunaline: patsiendid, patsiendi lähedased ja personal. «Kõige olulisem on patsiendi usalduse võitmine, kui tegu ei ole just kriitilise olukorraga,» nimetab Tanel Ots ja lisab, et «vaimulik haiglas peab välja nägema nagu vaimulik, et esimesest pilgust oleks selge, et tegu on vaimulikuga ning ei peaks raiskama aega enda tutvustamisele». Vaimulik särk annab selge signaali palatiuksest sisse astunud inimesest ja patsient saab ka kohe ära öelda, kui ta ei soovi tema külaskäiku.
Tanel Ots peab haiglas töötavale inimesele – olgu siis ametinimetuseks kaplan või hingehoidja – vaimulikku ettevalmistust. «Vaimuliku osa on väga oluline tervikus,» ütleb ta interdistsiplinaarsest meeskonnast kõneldes. «Vaimulik pühitsus annab lisaväärtuse, kui patsiendi olukord tingib kiiret tegutsemist.» Tanel Ots nimetab, et tal on tulnud inimesi haigevoodis ristida, pihile võtta, armulauda jagada.
Kui töötad asutuses, millel on ka hospiitsosakond ja sealsete töötajate «peamiseks ülesandeks on aidata elu lõpusirget läbival inimesel elada väärikalt elu lõpuni ning aidata tal rahulikult surra», siis on kaplani jaoks oluline ka leinatöö personaliga. Igal kuul süüdatakse küünlad ja mälestatakse lahkunuid pühakirja lugedes ning mälestuspalvet pidades.
Patsiendi lähedastega saab kaplan kohtuda õhtuti. Seepärast ongi Tanel Ots ühe tööpäeva õhtusele ajale planeerinud. Ta teab, kui koormav on lähedastele hooldatavaga tehtav töö ja milliseid südametunnistuse piinu tuntakse, kui enda arvates ei olda oma lähedase vastu piisavalt hoolitsev ega jõuta teda iga päev haiglas külastada. Tanel Ots ütleb tihti haigevoodis lamajale: anna oma perele vaba päev ja nad jaksavad rohkem.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)