Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirik on kui monument vaimsusele

05.01.2007 | | Rubriik: Arvamus

Pean oluliseks suurendada riiklikke vahendeid kirikute renoveerimiseks igas Eestimaa nurgas.

On ilus kirjutamata seadus, et jõulurahu ajal ei koormata inimesi ülearuste rahajuttudega. Sest raha ja rahu on teineteisele sama sarnased kui jää ja tuli: üks lööb tunded leegitsema ja on oma jõuga võimeline muutma kehtetuks ka vanad kõnekäänud, olgu selleks kas või «Veri on paksem kui vesi».

Teine, vastupidi, jahutab keevalised tunded rahulikult maha. Ent jõulurahule võib ka teise nurga alt vaadata ja leida sealt esiotsa üllatuslikke momente, mis ei tundugi nii jõulukauged.

Aeg on halastamatu

Jõulurahu tähendab minu jaoks muu hulgas seda kindlust, et kui ma tulevikus oma tänastele jõuludele tagasi mõtlen, siis ma ei tunne millegi pärast kahetsust. Kahetsust, et ma olen midagi tegemata jätnud, kedagi ära unustanud või olnud oma ümbruse ja inimeste vastu hoolimatu.

Niimoodi – tulevikust enda tänastele sammudele justkui tagasi vaadates saab palju asju selgemaks, paljud küsimused saavad oma vastused. Nõndasamuti, tulevikust-vaatavalt tuleb tähelepanelikult silmitseda ka meie tänaseid riigipoliitilisi otsuseid.

Üks otsus, mille poliitikud peavad vastu võtma, puudutab seda, kui kiiresti ja millises ulatuses peab riik hoolitsema meie pühakodade kordasaamise eest. Sest aeg on halastamatu ega vali oma ohvreid – milline kirik jäädavalt lammutada või milline puutumata jätta. Kui riik pühakodade renoveerimisse olulisi vahendeid ei investeeri, teeb aeg oma töö, ja kahetsust, mida me kadunud kultuuriloo pärast tunneme, ei leevenda miski.

Tuhandetest on saanud miljonid

Kirik on kui monument vaimsusele, kirikuhoone meie külaelu vundament. Ilma kirikuta ei ole olnud toimivat külaelu ja kirik ei ole omakorda läbi saanud ilma külata. Nõnda kannab kirik nii vaimses kui füüsilises mõttes meie kõigi kultuuritraditsioone, olles kujundanud vaarisade ja meie endi igapäevast keskkonda ning vaimuvara.

Pühakodade riiklik programm, mille eesmärgiks on kirikuhoonete säilitamine ja areng, on viimasel neljal aastal toetusi jaganud väga erinevalt. 2003. aastal suunati riigieelarvest kirikute renoveerimiseks kõigest 100 000 krooni, millega täna paneb täpselt üks mees täpselt ühele majale täpselt ühe katuse.

Järgmistel aastatel on olukord veidi paremaks läinud, tuhandetest on siiski saanud miljonid, kuid põhimõte on jäänud endiselt muutumatuks – eraldatud summadest jätkub vaid üksikute kirikute jaoks. Kirikuid on üle Eesti aga kaugelt rohkem kui need senised toetusesaajad, kes said rahvale jõulujutlusi pidada kaunilt renoveeritud kirikus.

Kui tahame, et meie kultuuriloo üks tähtsamaid kantse ei kaoks, tuleb oluliselt suurendada riiklikke vahendeid kirikute renoveerimiseks igas Eestimaa nurgas. Mulle isiklikult annab lootust Reformierakonna lubadus suurendada eraldatavaid summasid 100 miljoni kroonini, mis on ligi 5 korda rohkem kui viimastel aastatel tavaks. Loodetavasti toetavad seda soovi ka teised erakonnad.

Milleks paluda tulevikus andeks tänase hoolimatuse ja tegematajätmiste eest, kui saame juba täna paljude elu keskpunkti, kiriku, lagunemisest päästa. Kui kirik ei ole keskpunkt mitte kõigi jaoks igal ajal, siis jõulude ajal on olnud enamiku jaoks suurel määral.

Maret Maripuu,
Riigikogu aseesimees

,Riigikogu aseesimees

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)