Kirik on Jumala kodu

Kaheksa aastat kestnud ulatuslikud renoveerimistööd on Tartu Pauluse kirikus lõpusirgele jõudmas, nii et kogudus loodab õpetaja Joel Luhametsa kinnitusel teise advenditeenistuse nüüd tuhatkond kirikulist mahutavas poolvalmis kirikusaalis pidada.

Praost, assessor – Tartu Pauluse kogudusele ennekõike ikka oma õpetaja – Joel Luhamets rõhutab, et jumalakoda olgu ilus, korras ja hoitud. «Kirik Jumala koduna võiks olla kaunim minu kodust, aga kindlasti ilusam kõrtsist ja teatrist,» arvab jumalasõnasulane, toonitades, et tegemist on Jumala kojaga, kus Tema lapsed kokku saavad.
Luhamets leiab, et kui kirik on puhas, helge ja suursugune, on kirikulistel ka hõlpsam jõuda usalduseni Kõigevägevama vastu. Ta ei alaväärista keskkonna mõju ja sellest johtuvalt ei pea asjatuks pingutusi kiriku kui hoone ehitamisel, korrashoidmisel või taastamisel.

Kui Jumal ei osale, on vaev asjata
«Ma ei ole kunagi muretsenud,» naeratab Luhamets küsimuse peale, mida kirikuehitus talle vaimulikuna on tähendanud. Kui ei usaldaks Jumalat, töid korraldavat sihtasutust ja ehitajaid, küllap oleks vaimuliku närvid kaheksa pika aastaga päris krussi läinud, sest iga ehitus kätkeb endas võimalikke tagasilööke ja lugematuid ebaõnnestumisi detailides.
Hoides kinni kreedost, et kui Jumal tahab ja annab, kannab see kolossaalne projekt ka vilja, aga kui ei õnnestu – ka siis elatakse edasi, on Luhamets säilitanud rahuliku meeleseisundi.
«Seekord Jumal arvas heaks lasta asjadel korda minna ja selle eest peame talle väga tänulikud olema,» kinnitab Luhamets, lisades, et see õnnestumine paneb tundma ka vastutust: «Kui hoone on antud, kuidas õigustada usaldust täita see Jumalale meelepärasega.» Nii on ka inimeluga, mis on Joel Luhametsa meelest igast hoonest, isegi kirikust, olulisem: «Peame mõtlema, kas me kasutame meile antud elu Jumalale meelepäraselt või raiskame oma elupäevi mõttetustega.»

Mõeldes homse peale
Jumalariigitöös ei tohi takerduda hetkeseisu, arvab Joel Luhamets, kes püüab oma pilgu hoida ninaesise asemel horisondil. Ta toob näite: Euroopas räägitakse religioossuse vähenemisest, maailmas aga religiooni osatähtsuse suurenemisest.
Tänapäeva Eestis puutume kokku probleemiga, kus kogudused vähenevad ja suured kirikuhooned muutuvad tarbetuks. Aga me ei tea, mis juhtub homme. Ärkamisaeg, ka vaimne ja usuline, koidab ikka ootamatult. Selleks puhuks peab kirik Luhametsa sõnul valmis olema, et tulijal oleks, kuhu tulla. Oma tundi oodates peab kirik hoitud ja avatud olema.
Tartu kodanikest mahub üheaegselt linna kirikutesse umbes 15 protsenti. Seda on kogeda jõuluõhtul, mil teenistused on täissaalidele ja kõik kirikulised ei leia teinekord isegi istet. Seega on Luhametsa meelest igati perspektiivikas korrastada kirikuruume, sest «Jumal ootab enda juurde kõiki inimesi, soovides, et me õndsaks saaks».
Kui Pauluse kogudus sai 2005. aastaks tagasi okupatsiooni ajal võõrandatud kiriku ruumid, kaasa arvatud pool ajutise vaheseinaga eraldatud kirikusaalist, tekkis praktiline vajadus need korda seada. Kaasaegne kogudusetöö ei tähenda vaid pühapäevast jumalateenistust, vaid kätkeb endas erinevaid töölõike. Seda arvestati juba eelmise sajandi alul kirikut ehitades.
Luhamets selgitab, et ükski ruum Pauluse kiriku avarast juurdeehitusest ei seisa kasutult tühjana. Ta ei välista tekkivat vajadust praegust kirikuhoonet laiendada parempoolse, enne sõda planeeritud juurdeehitise näol.
Liina Raudvassar

Tartu Pauluse kirik
Eliel Saarineni projekti järgi juugendstiilis ehitatud tellistest hoone pühitseti 1917 sügisel.
Vasakpoolne tiibhoone rajati 1931–1932, parempoolne jäi sõja tõttu ehitamata.
1944. a kirik põles.
1966. a pühitseti taastatud kirik.
2005. a loodi SA Tartu Pauluse Kirik eesmärgiga renoveerida pühakoda.
Käimasolevaid renoveerimistöid rahastavad Eesti riik, Tartu linn, Euroopa Regionaalarengu Fond ja kogudus.