Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kirik on inimesed kirikus

21.12.2022 | | Rubriik: Kirikuelu


Peapiiskop Urmas Viilma kutsus SA Ajaleht Eesti Kirik nõukogu liikmena Valga praostkonna sinodikoosolekul saadikuid üles lugema ja tellima Eesti Kirikut ning kirjutama kirikulehele kaastöid.   Liina Raudvassar

Jõulude eel antud intervjuus meenutab peapiiskop Urmas Viilma lõppevat aastat enda elus kui väga tempokat ning seoses sõjaga Ukrainas ka kirikule tervikuna väljakutset esitava aastana. Ta tähtsustab oskust panna paika prioriteedid, mis aitaks aega planeerida ning reastada tegevused tähtsuse järgi. 

 Aasta eest intervjuuks kohtudes vaagisite, kuidas kirik on vastu pidanud koroonapandeemias, täna aastast kokkuvõtet tehes seisame silmitsi Ukrainat räsiva sõja teemaga. Kui hästi on EELK hakkama saanud aitamisega?

Peapiiskop Urmas Viilma: EELK on täpselt nii hästi aitamisega hakkama saanud, kuivõrd on hakkama saanud selle ülesandega meie inimesed. Kui rääkida kirikuvalitsusest, siis me oleme teinud rida otsuseid. Meie otsusega on eraldatud raha kiriku eelarvest kriisipiirkonna abistamiseks ja oleme kuulutanud välja üldkirikliku korjanduse. Kirik ei ole aga kirikuvalitsus, vaid inimesed kogudustes. Tõenäoliselt saavad sellele küsimusele täiesti erinevalt vastata eri koguduste liikmed. Mõnes koguduses on initsiatiiv olnud hästi suur – võetud vastu sõjapõgenikke ja kogutud abi ning saadetud seda Ukrainasse, korraldatud erinevaid toetusaktsioone. On ka neid kogudusi, kus tõenäoliselt pole tehtud midagi. Ma loodan, et meie kirikutes jätkuvalt palvetatakse Ukrainasse rahu saabumise pärast. 

Mul on hea meel öelda, et meie inimesed on olnud valmis toetama ja aitama ning on seda jätkuvalt. Eestis üldiselt on Ukraina põgenike toetamiseks valmisolek suur. Karta aga on, et valimiste saabudes võib sellest teemast kujuneda ühiskonda kas just lõhestav, aga siiski eristav teema. 

Sõda on Ukrainas, aga saab samuti öelda, et sõda on Euroopas. Eesti ei ole Ukrainast väga kaugel, Eesti on Euroopas. Kas EELK-l on kriisiplaan juhuks, kui sõda peaks jõudma veel lähemale?

Meie riik on hästi valmis ja teeb selleks palju. Ka Ukraina riik oli valmis ja ei tohi unustada, et Ukrainal oli olemas enese kaitsmise sõjaline kogemus. Seda kogemust Eestil lähimast minevikust ei ole. Kas kirik on valmis? Paljud meie kiriku liikmetest, sh vaimulikest, on Kaitseliidu liikmed. Vaimulike hulgas on paljud ka reservkaplanid. Nemad on kindlasti parema ettevalmistusega ning moodustavad ressursi, millega saame arvestada. Valmisolek on koguduseti küllap erinev, lähtub sellest, kui tõsiselt kriisiküsimust on võetud. 

Teema tõstatus kevadisel kirikukogul, mille järel tegin Eesti Kiriku juhtkirja pealkirjaga „Ole valmis!“, kus kutsusin kogudusi üles plaani pidama ja läbi arutama, millised on võimalused kaitsta iseennast ja ka kogukonna liikmeid. Kuidas teenida erinevates kriisides. Aktuaalseim on Ukraina sõda, aga kui vaatame viimastel nädalatel Eestis lumeuputusega seonduvat, siis on ilmne, et murekohti on teisigi ning ka sellise kriisi puhul võiks kogudus küsida, milline on minu panus inimeste aitamiseks. Olen ise seotud Tallinna toomkooliga ja kõige tuisusema päeva hommikul tuli mul lumelabidas kätte võtta. Saime aru, et meil on ainult üks labidas majas, kuigi neid võiks olla 10 või 20, et saaks panna vanemate klasside poisid appi lund ajama. 

Ka väikesed asjad on olulised. Võib-olla ei olegi rohkemat vaja kui olla lihtsalt valmis, nii nagu Naiskodukaitse äpp meid soovitab olla – varuda koju küttepuid, vett ja toitu.

Koguduseti on valmisolek erinev. Tean kogudusi, kus on varutud generaatoreid, toitu ja muud vajalikku. Tõenäoliselt on rohkelt ka kogudusi, kus kogukondlik valmisolek puudub ja heal juhul on koguduseliikmed mõelnud enda aitamisele. Sageli eeldatakse, et küll keegi teine on valmis ja hoolitseb ka meie eest.

Kui otseselt on tekkinud olukord väljakutseks vaimulikele?

Võib muutuda väljakutseks, kui ongi vaja hakata reageerima millelegi. Hetkel on vaimulike ülesanne sama mis kogu aega – inimesi rahustada, mitte tekitada paanikat ja teenida vaimulikult. 

Analoog COVIDiga näitab, et pandeemiaga toimetuleku võtmesõnaks oli kommunikatsioon. Ametis oli Jüri Ratase valitsus koos EKRE ja Isamaaga ja meil, kiriku juhtidel, oli väga hea ja otsene kontakt valitsusega. Päeval, kui eriolukord välja kuulutati, olid kirikujuhid ja valitsuse esindajad ühenduses, jagades infot, ja meil oli operatiivselt võimalik infot edastada. Ma ise veetsin praktiliselt ühe aasta paari päeva tagant juhendite koostamisega, et need siis kogudustele saata. Kunagi ajaloolased saavad hinnata, kas see oli piisav või mitte, aga mul on tunne, et me olime ühes infovoos. Kui peaks tekkima julgeoleku kriis, siis ma kardan, et meie kirik tervikuna ei ole valmis. Põhjusel, et ma ei ole tajunud, et riik hoiaks kirikuid kogu vajaliku infoga kursis ning kaasaks koostööle.

Vahetult enne sõjategevuse algust toimus Eesti kaitseväes kaplanite koondamine. Kas uus olukord võiks muuta otsustajate meelt ning reservi arvatud kaplanid kutsutakse tegevteenistusse tagasi?

Selle küsimuse ma tõstatasin kohtumisel kaitseminister Hanno Pevkuriga, kes ütles, et tal seisab ees kohtumine kaitseväe ülema Martin Heremiga. Me ei ole selle küsimuse küsimisest loobunud kõik need poolteist aastat, mil otsus jõusse sai. Me näeme, et toonase otsuse muutmise suunas mingeid samme pole tehtud. Hoolimata sellest, et täna rahapuudusega toonast otsust enam seostada ei saa. Kuigi kaitseväe peakaplan Ago Lilleorg teeb ennastsalgavalt tööd ja sõlmib käsunduslepinguid reservkaplanitega, on selge, et käsunduslepingu alusel teenimine on hoopis muud kui olla kaitseväe teenistuses kaplanina. Kahtlen, et praegune seis katab vajaduse, mis meie kaitseväel on.  

Lõikustänupühaks tegite üleskutse anda pühapäevane kirikukorjandus Ukrainale. Kuivõrd üllatas kogutud summa suurus?

Küllap oli kogutud summa, ligi 18 000 eurot, üsna maksimaalne, mida üle EELK on võimalik ühe pühapäevaga koguda. Tean ka kogudusi, kes otsustasid kogutud summale lisa liita, et toetuseks mõeldud summa oleks suurem. Seda tehti toetuse märgiks Ukrainale.  

Mulle tuleb meelde üks teine korjandus, millega olin toonase kantslerina seotud. Üle kümne aasta tagasi, mil me avasime esimese luterliku erakoolina Tallinna toomkooli. Tookord laekus umbes 6000 eurot, mis oli toona ju suur summa. Kõik kogudused siis ei andnud ja ka praegu ei annetanud kõik. Osales kuni 60% kogudustest. 

Pühapäeviti kogutakse eri kogudustes üsna erinev summa lähtuvalt ka korjamise viisist – nn kotikorjandus kogub rohkem kui korjanduskastiga kogutav summa. 

Uueks korjanduse viisiks on mitmetes linnakogudustes ka elektrooniline variant – uus võimalus, mis sobib tänapäeva.

Eks me selles suunas astume. Arvan, et veel meie põlvkond näeb sularaha kadumist igapäevases kasutuses. Kogudused, kes leiavad alternatiivseid asendusi sularahale, suudavad ka rohkem inimesi motiveerida annetama. Mina ise olen praktiliselt sularahavaba. Käisin Pirita kloostris ja tahtsin seal osta apelsinimoosi, mis on väga hea. Ma ei saanud kaardiga maksta. Jõudsime kokkuleppele, et teen ülekandega annetuse kloostri toetamiseks, aga küllap nad iga soovijaga ei jõua suulise kokkuleppeni ülekande hilisemaks tegemiseks.  

Kõnes kirikukogu ees joonisite alla mure kiriku järelkasvu pärast. Kui me ei suuda lapsi ja noori kõnetada, läheb raskeks neid ka kaasata ja kiriku mure oma jätkusuutlikkuse pärast on õigustatud. Millised võimalused läbimurdeks on mõeldavad?

Jeesus kutsus samuti plaani pidama. Arvan, et ka siin oleme selle üleskutse ees. Esmalt peame selle küsimuse adresseerima. Kui kogudused teadvustavad, et kiriku tulevik sõltub uuest põlvkonnast, siis sellest ainult ei piisa. Tuleks mõelda, mida selle heaks annaks ära teha. On kirikuid, mis on jäänud lastega peredest tühjenevasse maapiirkonda, aga on kogudusi, mille piirkonnas on lapsi ja noori. 

Meie eakaim tegevvaimulik Eenok Haamer teeb pühapäevakoolitundi lastele veebi kaudu üle Eesti. Me ei tea, kas see kasvatab õp Haameri poolt teenitavat Lohusuu või Mustvee kogudust, aga saame loota, et see kasvatab meie kirikut laiemalt. Siin näeme paindlikkust, kus uutes oludes leitakse sobivad nüüdisaegsed meetodid. Need võimalused avanesid tänu COVIDile ja me saame tõdeda, et koroonal oli ka omamoodi õnnistus. 

Iga koguduse juhid peaks pidama plaani, mida annaks teha oma koguduse liikmeskonna kasvatamiseks. Mitte keegi teine ei saa seda tööd kohapeal ära teha. Laste- ja Noorsootöö Ühendus ei saa minna ja konkreetses koguduses lastetööd tegema hakata, seda peab ikka kogudus ise tegema. Ka mina ei saa seda teha. Kuigi ma Tallinna toomkoolis ligi sajale õpilasele iga nädal usuõpetust õpetades seda teatud mõttes teen. Kirikuvalitsus saab prožektori vihu suunata probleemkohale, aga ei saa seda ära lahendada.

See, kui maakoguduse vaimulik näeb, et tema poolt ristitud-leeritatud lähevad linnakogudusse, ei ole probleem. Peame ehk oma peas olevat narratiivi muutma. Võib-olla peaks kaaluma mõtet, et linna kooli lahkuvate noorte koguduseõpetaja võtaks ühendust oma sealse vaimulikust kolleegiga talle saabuvast üliõpilasest teatades. Äkki aitaks selline suhtlus hoida noori kirikule kadumast. Küllap on teisigi võimalusi noorte kutsumiseks ja sidumiseks ning me paraku ei ole nende plaanide rakendamiseks veel piisavalt vaeva näinud. 

Lõppeva aasta üheks märksõnaks on rahvaloendus, mis puudutas ka usulisi teemasid. Mis edastatud andmetest kõige enam üllatas? 

Seal olid nii positiivsed kui negatiivsed täheldused. Midagi otseselt mind ei üllatanud, sest üldine tunnetus meie rahva arusaamadest on suhteliselt teada ja olnud püsiv. Nende inimeste hulk, kes peavad omaks õigeusku, on kasvamas, ja nende arv, kes peavad omaks luterlust, on kahanemas. Kui vene keelt kõnelevatele inimestele on õigeusk tihti loomulikuks osaks igapäevaelus, siis eestlased hindavad vabadust ja käsitlevad ka kirikusse mitte kuulumist vabadusena. Vabaduse rõhutamine on jõudnud faasi, kus räägime sellest, et usk on vaba ja sõna on vaba. Inimese isiklik vabadus on muutunud omal kombel religioosseks veendumuseks – inimene ei soovi ennast enam siduda millegagi, ka mitte kirikuga. Inimene pelgab sidusust ja liikmelisust. 

Et luterlust omaseks pidavate vastajate hulgas oli noori vähe, näitas taas, kus meil on kirikuna tööpõld ootamas. 

Eestis tegutsevate kirikute katusorganisatsioon Eesti Kirikute Nõukogu sai tänavu uue presidendi, EELK peapiiskopi. Kui lihtne on istuda korraga kahel toolil?

Kokkuvõttes on kenasti läinud, sest koostöö kirikute ja kirikute juhtide vahel on väga hea. Kui aga analüüsida, et kas peapiiskopi kirikute nõukogu presidendiks saamine on luteri kirikule midagi juurde andnud või mitte, siis ma tajun, et EELK peapiiskopi roll natuke hägustub. Kui meedia ja avalikkus näeb peapiiskoppi pigem EKNi presidendi rollis, kas selles ei kaota EELK oma nägu? Mind on valitud kolmeks aastaks, millest üks aasta on peatselt ümber. Eks aeg näitab, kuhu suunas asjad arenevad.

Millega lõppev aasta isiklikus elus meelde jääb?

Suvi oli tore, sest perega sai puhates palju koos olla. Koormus oli aasta jooksul suur ja küsimus on, kaua selles tempos jõuab. Kui tavaliselt vaimulikud räägivad jõuludest kui eriti kiirest ajast, siis minu jaoks oli eriti tänavu sügis nagu pidev jõuluaeg, väga intensiivne. Hoopis jõulud toovad mulle natuke rahulikuma aja. On vähem koosolekuid ja välissõite. 

Lõppev aasta jääb silma sellega, et kõik see, mis COVIDi ajal jäi tegemata või toimus veebis, toimus nüüd füüsiliselt. Ei taha öelda, et aega ei ole, sest aega on alati sama palju. Kui keegi loobub kuskile minemisest viitega, et tal ei ole aega selleks, võib küsida prioriteetide järele. Kui prioriteedid on valikute peal, kas osalen sellel või teisel üritusel ning valikus puudub variant perega koosolemiseks ja enese laadimiseks, siis tegelikult viitab see keerulisele olukorrale, mida ei saa jätkusuutlikuks hinnata. Pean tunnistama, et sellel sügisel oli mul just selline aeg. Olen tajunud, et minupoolset kutsele äraütlemist võetakse sageli solvumisega, ei mõisteta, miks peapiiskop igale poole kohale ei saa tulla. Siin on olnud teistest piiskoppidest väga palju abi.

Aasta on olnud kiire, aga samal ajal tõhus ja tegelikult kordaläinud. Meil kirikuga läheb hästi ja ka perega on kõik korras. On küll ja veel, mille eest tänulik olla.  

Liina Raudvassar

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)