Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kirik minus eneses

13.09.2017 | | Rubriik: Kultuurielu

Minu esimene kirik on minu koduküla õigeusu kirik, kuhu vanaema või linnast tulnud tädi mind teenistustele kaasa võtab. Sissepääsu kohal seisab kõverate tähtedega: „Issand on mu karjane“. Ma ei mõista seda ja imestan omaette, et karjane karjatab ju loomi – mis karjane on inimestel? Samas tean kuidagi, et kunagi ma saan teada, mida see tähendab. Isa käib teenistustel kella löömas ja vanaema katab peenral uhkeid jorjeneid kinni, et külm neid enne kiriku nimepäeva ära ei näpistaks.
Väike-Lähtru Jumalaema Sündimise kiriku nimepäev on sügisel. Ema ei käi kirikus muidu kui matustel, sest ema on kooliõpetaja ja nemad ei tohi seal käia. Kohalik algkool ja kirik on ühe õue peal. Kui ma suuremaks saan, pannakse nii kirik kui kool kinni – minust saab pioneer ja kommunistlik noor ja ma elan pikki aastaid ilma Jumalata nagu kõik teised ümberringi.
Ma loen palju raamatuid – uuemates ei ole Jumalast juttu, vanemates on. Vanades raamatutes on kauge ja võõras elu – mis kunagi on olnud, on ajalugu. Ühel raamatul on minu üle siiski kummaline mõju: see on Looduse romaanivõistlusel auhinnatud Helene Ranna romaan „Keha ja vaim“. Raamat räägib otsesõnu Jumala puudutusest inimese elus ja kutsub ligemale Jumalale.
Mind ei kutsu veel keegi kuhugi …

Pärast ülikooli lõpetamist satun ühes vahes tööle kunagise Riigiraamatukogu Toompea lossis asuvasse osakonda, kus on seifis tollis ära võetud, välismaal trükitud pisikesed piibliraamatud. Katsun lugeda, aga kõik jääb kaugeks. Loen lastele õhtuti unejutuks lugusid eestiaegsest usuõpetuse lugemikust ja õpime selgeks ka meie­isapalve, aga miks – seda ma veel ei tea. Meie lapsed on ristimata ja kirikus käime ainult jõulude ajal. Kuni tütar läheb Soome vahetusõpilaseks, õpib seal usuõpetust ning tahab ristitud saada ja leeri minna.
Tänu oma tulevasele kasuisale, kes elab Rootsis, pääseb ta Metsakodus peetavasse väliseestlaste leerilaagrisse ja leeriõnnistamiselt väikeses Utvängstorpsi kirikus jääb mind saatma laul „Suur Jumal, Sa“. Käin mööda Tallinna kirikuid ja leian Pühavaimu – esimese maarahva koguduse. Lähen leeri ja minust saab selle kiriku liige. Olen koos tütrega koguduse koduõhtute korraldamise abitoimkonnas, aga mul on nii palju küsimusi. Lähen õppima üldteoloogiat.
Mõne aasta pärast viib elu mind Läänemaale tagasi: minu teise abielu laulatus toimub vana Ridala kiriku uhiuues kogudusemajas, mida on aidanud ehitada Soome sõpruskogudused. Minust saab Ridala koguduse jutlustaja; käin maakonnahaiglas jumalateenistusi pidamas ning õpetan Wiedemanni gümnaasiumis eesti keelt ja usuõpetust.
Issand on mind üles leidnud, oma karja võtnud ning kinkinud palju ususõpru ja teekaaslasi. Ustavad memmed, kes tulevad jala või jalgrattaga: Erna, Vaike, Helmi – ja mitmed teised. Õpetan leerikursust, kus käib minu ema. Pärast Peeter Paenurme Tartusse minekut teenivad meie nelja tee ristis asuvas vanas palverändurite kirikus Kaupo Padar, Katrin-Helena Melder, Pille Heckmann-Talvar; otse Aafrikast tuleb pikkadeks aastateks misjonär Kari Tynkkynen ja tema järel Küllike Valk.
Minu elu on läinud nagu Cruxi laulus:

Ei see kristlase tee pole sile ega sirge,
Siin on kurve ja kraave, künkaid ja orge …

Tahaksin veel usuteaduse instituuti õppima minna. Siis aga jääb abikaasa parandamatult haigeks ja lahkub siitilmast vaikse laupäeva ööl. Paljude palvete saatel, sest samal ööl on Mäevalla palvelas meeste palveöö, kus tema eest palvetatakse.
Olen pidanud haigevoodil igavikuteele saatma oma venna, abikaasa, isa … Minu poeg viibis poolteist aastat Afganistanis missioonil. Olen tundnud – nagu sellessamas Cruxi laulus:

… kui on eriti raske, siis kannab vaid üks vägi …

Ma jään üksinda tallu, kuhu oleme ühiselt rajanud astelpajuistanduse, mis sellel sügisel annab oma esimese suure saagi … See valmib just kooli alguseks – vaatan õhtupäikeses kuldselt helendavat välja ja arvan, et ma ei jaksa seda koristada. Minuga kaasas olev talunik noomib: „Kuidas sa jätad selle koristamata – niisugune õnnistus!” Tulen töölt ära, poeg võtab kuuks ajaks puhkuse, me leiame abilisi ja saame hakkama.

Asjaoludele vaatamata pääsen ikkagi õppima – diakooniat. Toredad kursusekaaslased ja huvitav õppekava aitavad tardumusest üle saada ning eluga edasi minna. Kuigi magistritöö jääb kirjutamata, teen ära diakonieksami ja, järgides südames olevat kutset – mida olete teinud vähemale vendade seast, seda olete minule teinud – lähen tööle Päästearmeesse.
„Süda Jumalale, käsi inimesele“ on selle 1865. aastal loodud kristliku heategevusorganisatsiooni moto. Minu kirik Tallinnas on endises kinos Lembitu ja Narvas vanas haiglahoones. Seal käivad inimesed, kes ei ole oma eluga sina peal – kodutud, endised ja praegused sõltlased, vabaks saanud vangid – vaesed ja väheosalised. Minu kirik jagab suppi, seepi ja Sõna. Päästearmees on imetoredaid inimesi, kellel on tõesti suur süda. Leian sõpru, kes jäävad sõpradeks ka siis, kui jälle koju Ridalasse tagasi jõuan. Ja siin on vanad sõbrad alles …

Minu isa ütles oma eluõhtul, et ta pole oma elus Jeesukest kunagi päris ära unustanud. Koolipoisina Tallinnas olevat ta ikka õhtuti meieisapalvet lugenud, kui oli kergem päev ees, siis ühe korra, aga kui raskem, siis kaks korda. Eluraskused õpetavad Jumalast kinni hoidma. Panga talu, minu sünnikodu väravas seisab mälestuskivi aastatel 1882–1889 siin tegutsenud õigeusu kirikule ja koolile. See talu on suure küla läänepoolsest otsas ainsana alles. Vana Panga talu õnnistus on meie üle. Vahel on Taevaisa saadetud õnnistusest väga raske aru saada ja seda osa kanda, mis inimliku mõõdupuu järgi õnneliku inimese ellu ei peaks kuuluma. Aga armu saanud patusena tean, et ilma Jumala armu ja halastuseta me ei püsiks. Tema omad on kõik suguvõsad taevas …
Kuidas kõnetab minu kirik inimesi, kes minu ümber on? Loodan, et võin Jumala abiga olla üheks kivikeseks selles usumüüris, mida juba minu esivanemad on ladunud ja mis minust edasi läheb.
Minu esimene lapselaps Sandra Maria ristiti teisel jõulupühal 1997 Tallinna Püha Vaimu kirikus. Minu kuues lapselaps Grete ristiti teisel jõulupühal 2016. a Ridalas ja Sandrast sai tema ristiema.
Ongi nii, nagu lihtsas laulus, mis ükskord Ridalas ise minu juurde tuli:

Minu õnnistus oli su üle,
minu lunastus jälitas sind.
Läitsin taevasse väikese tähe,
et sa näeksid, ma armastan sind …
Sinu ümber on sõpru nii palju
sellel ühisel taevasel teel.
Mina olen su Issand, su kalju,
mina olen su hea karjane …
Heli Reichardt

Käesoleva aasta juulis ilmus Varraku kirjastuselt Heli Reichardti kolmas raamat, mis kannab pealkirja „Siinpool Linnuteed“. Romaani tegevus toimub siin ja praegu: Tallinnas, kus peategelane Lilli elab, ühes linnaäärses vanadekodus, kus ta töötab, ning Läänemaa tühjenevas rannakülas, kus ta pärib oma onult Saueaugu talu.

Teemad:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)