Kirik kui tuletorn silme ees

22.03.2006 | | Rubriik: Määratlemata

90. sünnipäeval sai EELK aukirja pikaajalise töö eest kirikumuusikuna Harju-Jaani koguduse kauaaegne organist Johannes Betlem.


Johannes Betlemi elutöö on seotud Harju-Jaani koguduse ja kirikuga, kristliku kultuuri ja vaimuliku muusikaga. Ta on laulja, laulusõnade ja luuletuste autor, tuntud hea kõneleja ja mälestuste kirjutajana.

Juubilari olid tulnud õnnitlema Ida-Harju praost Jaanus Jalakas, Kirikumuusika Liidu kirjastussekretär Aivi Otsnik, kes andis üle ka aukirja, Raasiku vallavanem Andre Sepp, Harju-Jaani koguduse segakoori koorijuht ja organist Liia Ojap, Siberi kaaslased, sugulased, sõbrad  ja tuttavad. Veebruari algul peetud juubelipidu kaunistas juubilari kõne ja luuletuste lugemine, kutseliste muusikute esinemine ja kirikukoori laul.
1998. aastast Raasiku valla aukodanik Johannes Betlem sündis samas 6. veebruaril 1916. aastal Silmsi külas Abrami talus esimesena viiest pojast. Tema isa Johannes Theodor oli Abrami talu perepoeg, ema Anete oli sündinud naabertalus, Hansu talus. Abrami ja Hansu talus peeti palvetunde, kõnelejaiks kohalikud ja külaliskoguduste vennad. Need palvetunnid jätsid Johannese lapsehinge sügava jälje. Muusikaandega vanemate kodu oli täis muusikat ja laulu: isa mängis kitarri, viiulit ja harmooniumi.
Perila 2-klassilises algkoolis pani õpetaja Feldbach poisi kohe teise klassi. Õpingud lõpetas ta Raasiku algkoolis.
Maast madalast olid ka lapse ja nooruki töökäed talule vajalikud. «Töö ja hool õpetasid armastama esmalt oma sünnikodu ja -maad, mis hoolsa töö ja harimise tõttu suurele taluperele leiba ja peaaegu kõike vajalikku andis. See koduarmastus pani aluse patriotismile ja isamaa-armastusele.
Minu sooviks on ja jääb, et ohakais põllud, võsastunud heina- ja karjamaad saaksid jälle haritud, et Eesti põllult saaks leiba eesti rahvale,» meenutas juubilar. Talutööd tehti entusiasmiga, arvestamata, kas töö end alati ära tasus.
Suures kristlaste peres
17aastaselt hakkas Johannes laulma Harju-Jaani kiriku lähedal Haljava alevis usklike noorte kooris, mida koori asutaja Robert Meri järgi nimetati Meri kooriks. Lauljad tulid kokku 20 km raadiusest Ihasalust Pikavereni. Lauldi Rakvere, Kuusalu, Kose, Saku jt vennastekoguduste palvelates. Lauluharjutused algasid pärast kirikuteenistust ja kestsid hilisõhtuni. Kord kvartalis anti välja ajakirja «Helinaid igavikumaalt» (1932–1935), mis nimetati ümber «Varjudemaal» (1937–1942), selle üheks toimetajaks oli ka Johannes Betlem.
1935. a käis Johannes poiste kevadleeris. Harju-Jaani koguduse õpetajaks oli tol ajal noor Alfred Tooming, leeripoisse oli 30. Leeritunnid olid väga huvitavad – hommikupoolikul õpetajatunnid, õhtupoole tunnid köstriga, kes andis katekismust ja piiblilugu ning õpetas koraalilaule. Õnnistamispäev oli 14. aprillil 1935. Johannes peab suureks õnnistuseks, et kuulub sellest ajast alates Harju-Jaani koguduse liikmena suurde kristlaste perre.
1935. a sügisel kutsuti Johannes Eesti kaitseväkke kohustuslikku aega teenima Aegna saarele merekindluse sideväe komandosse. Sõjaväes sai teadmisi elektrist ja telefonisidest: pidi oskama telefoniliine ehitada, aparaate paigaldada ja parandada. 1937. a vabanes Johannes kaitseväest reservallohvitseri auastmega. Täiendas teadmisi taluraamatupidamise kursustel ja kivilõhkumiskursustel.
1940. a töötas Johannes Raasiku sõjaväestatud sides, mis sundmobilisatsioonile ei allunud.
1946. a kevadel alustas ta tööd Harju-Jaani koguduse organistina, siis juba abielumehe ja poja isana. Pere asus elama kiriklasse, kuid jätkati põllutöid ka talus. Johannes õpetas leerilastele kirikulaule ja koraale, juhatas kirikukoori, kus oli umbes 30 liiget. Elu oleks võinud jäädagi nii ilusaks – täis armastust nägusa ja tööka abikaasa Helmi vastu, kasvatades kahte poega.
Juubilar ise on öelnud: «Suur osa minu elutööst on seotud Harju-Jaani koguduse ja kirikuga, kristliku kultuuri ja vaimuliku muusikaga. On ju kirik nagu tuletorn, mis peab valgustama pimedat maailma, levitama ja propageerima üllaid aateid, kristlikku kultuuri, õiget vaimuvabadust, kuulutama rõõmusõnumit – evangeeliumi.»
Siberi tee tõi tagasi
25. märtsi 1949 ööpimeduses sõitsid Eesti õuedele vene soldatid. Inimesed kisti vooditest välja, anti natuke aega hädavajaliku kaasavõtmiseks. Eelaimuse tõttu magas Johannes sel ööl laudalakas heintes, kui täägitorge tabas talvemütsi. Et mitte end lasta läbi torgata, pidi välja ronima. Anti püssipäradega selga paar lööki ja aeti lakast alla. Püssimeeste vahel tuli asuda tundmatule teele, algul veoauto kastis, hiljem suletud akendega loomavagunis. 14. aprilli hommikul jõuti Uzuri jaama, sealt edasi viidi autoga Krasnojarski krai Balahta rajooni teraviljasovhoosi.
Johannes oli Siberis nagu imeliselt hoitud kõige suuremate raskuste eest, kuigi viis ja pool aastat oli piinavalt pikk aeg perest lahus olla. Töötas ta seal mehaanikaremondi töökojas elektrikuna. Vabal ajal ehitas endale ja teistele eluruumidesse pliite.
1954. a septembris pärast Siberist naasmist asus ta tööle Harju TK vildivabrikusse lukksepana, hiljem elektrikuna. Sai palgale lisaks ratsionaliseerimistasu. Raha oli vaja, sest ehitas perele uut maja. Samal ajal töötas ka kirikus organisti-koorijuhina.
Usin töömees
Pika aja jooksul on Johannes Betlem Harju-Jaani koguduses õpetajate teadmisel või nende puudumisel lapsi kodudes ristinud, lahkunuid puusärki pannud, kodunt ära saatnud, matnud ja ka kirikus jumalateenistusi pidanud.
Ka majanduslikult oli koguduse juhtimine aastaid Johannes Betlemi hooleks, kui õpetajat kohapeal ei olnud. Ta kodu uksed olid alati abivajajatele lahti, samuti otsiti teda üles töö juurest vabrikust Tekstiil. Pühapäeva hommikuti toimetas ta enne jumalateenistust kiriku käärkambris. Kalmistupäevade organiseerimine ja jooksvad remonditööd kirikus olid tema õlul.
Johannes Betlem on üles kasvatanud kaks tublit poega, ta on kolme lapselapse vanaisa. Vanem poeg Juhan oli kaheksa aastat koguduse juhatuse esimees ja on praegu juhatuse liige. Teenistustel asendab ta vajadusel organisti nagu ta isagi veel mõni aasta tagasi.
Hiljuti laulis juubilar kirikus solistina. Ta on tugev koorilaulja, laulusõnade ja luuletuste autor. Johannes on  tuntud hea kõnelejana ja mälestuste kirjutajana.
Johannes Betlem soovib, et järeltulevad põlved peaksid kalliks aegade puhastustules välja selekteerunud kristlikke elualuseid ja tõekspidamisi, hoolitseksid selle eest, et kodukirik oleks korras ja armsaks vaimseks koduks paljudele. Ja ütleb Lauliku sõnadega: «Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid» (73:28).
Johannes Betlem on teinud tööd Harju-Jaani koguduses suure armastusega. Ta on koguduse raudvara ja nõuandja olulistes küsimustes. Kogudus avaldab talle tänu ja soovib tugevat tervist edasiseks eluks ning rohket Jumala õnnistust.
Ilse Tudre,
Harju-Jaani koguduse liige

Ärge riielge!
Ma tõstan tihti oma silmad siit tuulest, tormist ülesse.
Sealt paistvad mulle armsad ilmad, sealt rahu voolab hingesse.
Maas keeb ja kohab mullasüli ja rahvas tapleb rahvaga.
Ma põlgan vaenu, vihkan tüli, vaid armu, rahu nõuan ma.
Riid mustas madaluses kosub ja madu roomab mätta all.
Suur rahu sealpool pilvi asub, kõik kiusud kadund üleval.
Hea Isa elab tähte taga, Ta manitseb veel armsasti:
Te olge pühad, õiged, vagad ja ärge iial riielge!
Johannes Betlem

Üks kommentaar artiklile “Kirik kui tuletorn silme ees”

  1. Külaline ütleb:

    :grin

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)