Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirik kui sümfoonia

12.01.2005 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Eks nii mõnigi meist mõtles möödunud jõuluajal, et usku võiks Maarjamaal rohkem olla. Fanny de Sievers tõdeb kurvalt oma mõttetihedas vihikus «Jõuluaja kirjad eesti sõpradele», et metafüüsiline pimedus näib kuuluvat eestlaste rahvusliku eripära juurde ning ristiusku on ikka peetud trööstiks vaeseile ja viletsaile. Intellektuaalsed ja edukad inimesed ei vaja seda lori. Autoriteete, kellele niisuguses arvamuses toetuda, pole vaja kaugelt otsida.
Möödunud nädala Eesti Päevalehes tuletas kirjanik Jaak Urmet esseekogumikku «Sic transit …» analüüsides meelde Anton Hansen Tammsaare kriitilist suhtumist religiooni. Urmet arvas, et Tammsaare positsioonist, kes «seisis ühemõtteliselt ja veendunult vastu nii religiooni uimastavale lobale kui ka kiriku ambitsioonidele ühiskonnas», peaks enam eeskuju võtma ka tänapäeval.
Samal ajal võib märgata meedias esitatud arvamustes vastupidist tendentsi, mis rõhutab kiriku sõnumi liigset keerukust, mis ei taba lihtsat inimest. Näiteks kirjeldab Evi Arujärv jõululaupäeval ilmunud Sirbi artiklis «Lapse silmadega» kirikut kui jäist institutsiooni ja kurdab ühe vaimuliku liiga tarkade analüüsivate artiklite üle, mis olevat vaid näivalt erapooletud.
Küllap nõutakse kiriku teenistuses olijailt erinevaid ja sageli vastuolulisi asju: tarkuse ja lapsemeelsuse sümbioosi, toetumist üheaegselt teaduse viimastele saavutustele ja poeesiale, sooja kirikut ja majanduslike küsimuste ignoreerimist jne. Neid meie ühiskonnas nii levinud vastuolulisi soove näitlikustavad hästi EEKBLi presidendi Joosep Tammo kunagised sõnad praeguse kooli eetilise kasvatuse kohta: «Tahame õpetada perekeskseid väärtusi ja samal ajal jagada kondoome.» Kõikidele meele järgi olla pole aga võimalik. «Häda teile, kui kõik inimesed räägivad teist hästi…» (Lk 6:26) hoiatab ka pühakiri niisuguse püüdluse eest.
Mulle tundub, et kriitilised kõrvalseisjad ei käsitle sageli kirikut tervikuna, organisatsioonina, mille muudavad tugevaks eripärased liikmed ja töötegijad. Tegelikkuses peaksime olema uhked nii oma kiriku intellektuaalide kui ka karismaatikute, administraatorite, boheemlaste ning majandusmeeste üle. Nende inimeste ühist tööd võiks käsitleda sümfooniana, mille kuulama õppimiseks peab mõni aasta kiriku elurütmis osalema.

Toomas Jürgenstein

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)