Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirik kui sümbol meist enestest

27.01.2002 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Analüüsides kirikut üldisemalt, mitte vaid välisest arhitektuurilisest küljest, vaid ka sisuliselt, peame suutma kuulata sõnumit, mida kirik täna oma müüride, kapiitlite ja sammastega räägib.
Vanade hansalinnade tänavatel kõndides ja arhitektuuri hinnates peame möönma gootika totaalset kohalolekut. Kuid mis sõnumit kannab endas gootika? Vertikaalset tõmmet taevasse, pilvede pitsornamentikat ja üksikinimese igatsust puhtuse järele majesteetlike võlvide all.
Isegi nendele uurijatele, kes on reeglina usust küllaltki kauged, on saanud selgeks, et eetika ja metafüüsika, kunst ja loodusteadused on oma olemasolu eest sügavalt võlgu inimeste mõistetamatule religioossele ihalusele. Mis häda oli renessansiaja inimesel ehitada Kölni katedraali, mis kaasaegset majandusteooriat silmas pidades on totaalne mõttetus? Tänased klaasist ja betoonist pilvelõhkujad on uus gootika, uued katedraalid. Jumal, mida nendes teenitakse, ei asu aga taevas, vaid pangaseifide koodlukkude taga.
Kiriku sotsiaalne pale ei pea ilmnema vaid kriisikeskustes, supiköökides ja vaesteabis. See on loomulik töö, mis on kiriku juures vältimatu. Uus edukas põlvkond, kellele vaesuse lõhn on tundmatu, läheb pigem vibe’ile ja börsile kui kirikusse. Kirik on ju kultuuripärandi kandja, enam filosoofiline juhendaja kui kitsarinnaline manitseja. Rikkaliku ja eetilise maailmavaate kujundaja nii börsimängurile, tehasetöölisele kui ka ministeeriumiametnikule.
Kirik peaks suutma reageerida poliitilistele muudatustele, ütlema kõlavalt välja oma seisukoha mitte ainult eutanaasia ja abordi, vaid ka näiteks NATO ja Euroopa Liidu aadressil. Vaimulik kirikus on kui Jumala poliitik ja diplomaat siinpoolsuses, kes peab arvestama oma kuningriigi tahet.
Kiriklik kunst sündis kui kultusliku imiteerimise vorm, teadus ja filosoofia kui katse mõista ja lahti mõtestada religioosseid vaateid maailmale. Me ei saa irvitada nende mõtlejate üle, kes nägid välgus jumalate viha ilmingut ja uskusid, et päike käib ümber maailma. See oleks sama hea, kui keskkoolipoiss mõnitaks esimese klassi juntsut selle eest, et ta kasutab veel aabitsat ja käib koolis ranitsaga.
Kogu kiriku poolt vahendatav moraal, õigussüsteem ja perekonna väärtus baseerub usutõdedel ja dekaloogil kristlikus mõttes. Väita, et oleme täna arenenud tasandini, kus me ei vaja enam lapsekingades usutõdesid, kirikut ega religiooni laiemalt, on sama hea kui väita, et mind ei huvita infoühiskonna, sealhulgas ka teleri, raadio ja arvuti sisemise toimimise loogika, kuigi kasutan neid iga päev ja need toimivad laitmatult. Seda saab vist nimetada ignorantsuseks. Ükskordühte tundmata võib usaldada arvutit, kuid see muudab meid sõltuvaks ja juurtetuks abivahendite kasutajaks. Piisab vaid nende äravõtmisest, et oleksime abitud kui lapsed.
Religioon toidab armastust ja seda mitte vaid Jumala vastu. Usuliste tunnete olemasolu lubab meil näha teistmoodi ka meie kõrval olevat inimest. Armastus ei tee nõrgaks erinevalt kaasaegsete küünikute vastupidistele väidetele. Armastus pole ju instrumentaalne, ta on intellektuaalne ja vaimne ning ma tänan Jumalat, et meil on ilusad kirikud ja targad kirikuõpetajad, kes oskavad kiirustavas ühiskonnas vahendada meile siirust ning armastust.
Jaan Tepp

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)