Kirik keset riiki

Peaminister Juhan Partsi kõne Tartu Maarja koguduse konverentsil 15. augustil Tartus
Austatud õpetajad, armas ristirahvas, koguduse pere! Eesti riigi ja Eesti kiriku areng viimase sajakonna aasta jooksul on käinud käsikäes. Eesti rahva omariikluse saavutamise ajal moodustus Eestis vaba rahvakirik.
Üheaegselt eestilike riiklike institutsioonide sisseseadmisega tegeldi kiriku «eestistamisega», okupatsiooniaegse riikliku varjusurma veetis kirik osalt sise-, osalt välispagenduses. Iseseisvuse taastamise järel on nii kirik kui ka riik võidelnud oma eetiliste alustugede taastamise eest. Sarnasused on nähtavad praktilistes asjades: riigis ja kirikus räägitakse vajadusest tugevdada juhtimist, mõlemad institutsioonid on pikemat aega pead murdnud maakondade-valdade või siis praostkondade-kihelkondade reformimise üle.
Seosed eesti rahva ja kiriku ajaloos ulatuvad mõistagi kaugemale. Paljuräägitud tõsiasi, et eestlaste kuuluvus Euroopasse sai alguse kristluse jõudmisega Eestisse, väärib esiletõstmist. Kirikul peaks olema selgem roll ka meie tänasel suhtestumisel õhtumaise kultuuriruumiga.
Kiriku poolt on rõhutatud, et tagasipöördumine Euroopasse nõuab riigilt kiriku väärtustamist, riik peaks tagama, et kiriku roll ühiskonnas ei oleks väiksem kui lääneriikides. Selle kõrval võib küsida, mida ikkagi suudaks teha kirik omalt poolt, et meie soovitud naasmine Euroopasse valutult ja kiiresti toimuda saaks? Siin ei ole põhiküsimuseks see, kas näiteks Euroopa Liidu põhiseaduslik lepe hakkab rääkima Euroopa kultuuriruumi kristlikest alustest või mitte. Kindlasti tekitab segadust see, et Eesti Euroopa-suunalisi arenguid on kristlikke põhimõtteid esile tuues hinnatud paiguti vastandlikult.
Rahvusvahelistumisel peab kirik arvestama, et me hakkame nii või teisiti elama multireligioossemas keskkonnas. See tähendab ühelt poolt selget sallivusvajadust ühiskonnas, teisalt kindlat teadmist oma identiteedist, sest ainult sellelt pinnalt on sallivus võimalik. Selliseid küsimusi kiriku valmisolekust pakkuda ühiskonnale lahendusi võiks esitada veel.
Kirik on oma ootusi riigi suhtes väljendanud sageli konkreetselt, ehkki alati ei selgu, kui lai kandepind ühel või teisel seisukohal on isegi kiriku institutsioonides, rääkimata kirikust tervikuna. Enim paistavad need ootused olevat esitatud 1998. aastal Konsistooriumi poolt heaks kiidetud dokumendis «Kiriku missioon ühiskonnas». Siin on räägitud, milline peaks olema riigi sotsiaal-, pere- ja kultuuripoliitika, nimetatud konkreetselt, millist vara tuleks veel kirikule tagastada, milliseid kiriku tegevusi peaks riik finantseerima.
Tundub, et see seisukohavõtt räägibki sellest, millisena näeb kirik riigi rolli ühiskonnas. Sellest, milliseid konkreetseid samme võiks soovitud eesmärkide nimel astuda kirik, võib dokumendist leida vähem.
Riigi ja kiriku koostööst võib leida nii edukamaid kui ka vähem edukaid näiteid. Riigiaparaadi koostöövõime on suurenenud sotsiaalse harituse järk-järgulisel, ehkki visal suurenemisel. Tänaseks on ühiskonnast taanduvas nõukogulik ateistlik-võõristav suhtumine kirikusse. Kiriku ja riigi koostöös on suudetud rahuldavalt lahendada kiriku staatuse küsimus. Selle üheks eelduseks on vaba rahvakiriku moodustumisest alates kirikus valitsenud veendumus, et riigikiriku staatus võiks kirikut ohustada rohkem kui keelustamine või tagakiusamine. Erinevaid arvamusi on tulnud küll selle kohta, mil määral peaks kirikuelu olema reguleeritud seadusega, mil määral lepinguga või milline peaks olema kiriku kui juriidilise kehandi staatus. Kuid lähtekoha – kiriku iseotsustusõiguse – üle vaidlusi ilmselt ei ole.
Olen veendunud, et vaatamata mõne usulise organisatsiooni kriitikale on Eestis usuvabadus tagatud kõiki nüüdisaegseid inimõigusi arvestades. Üksikud üleskerkinud probleemid nagu mittekristlikelt uskkondadelt koguduse nime nõudmine, on pigem seadustehniline praak, mitte kellegi soov teatud konfessioonide õigusi piirata.
Edukaks koostöövaldkonnaks võib hinnata kaitseväe kaplanaati, selle näitel võib näha, kuidas kirikupoolse partneri-eestvedaja olemasolul ühistegevus kiiresti ja hästi laabub. Kirik ja riik on teinud koos edusamme vanglakaplanaadi tööle rakendamisel. Selles suunas peaks liikuma ka meditsiinisüsteem. Palju on räägitud sellest, et kaplanaati vajaksid mitmed teised avalikud institutsioonid, näiteks politsei jt väljassaatmiskeskused. Siin oleks vaja selgemalt läbi mõelda, kuidas ja kelle jaoks kaplanid seal tegutseksid.
Edusammuks koostöös on kindlasti abielu registreerimise võimaluse ühildamine kirikliku laulatusega. Siin täidab kirik üht oma keskset rolli perekondlike väärtuste kandjana. Kirikul on kujunenud ka selge koht ühiskonnale oluliste sündmuste tähistamisel ja mälestamisel.
Selgema raamistiku koostööle andis 17. oktoobril 2002 peaminister Siim Kallase ja piiskop Einar Soone allkirjastatud Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll.
Täna selge lahenduseta küsimus on religiooniõpetuse andmine. On tõsiasi, et pärast viiekümneaastast ateistlikku propagandat on ühiskonna väärtuskese paigast ära ning kirikul on kindel roll selle taastamisel. See on kindlasti võimalik kiriku institutsioonide kaudu nagu pühapäevakoolid ja leerikoolid, kuid ka riikliku haridussüsteemi kaudu.
Eesti arenedes on kasvanud ja kasvab kindlasti ka edaspidi mittetulundussektor. Kui leidub inimesi, kel on tahtmist ja jõudu ennast ühiskonna teenimisele pühendada, peaks kirik omalt poolt suutma osa neist enda tegevusse kaasata. Kiriku koostöö selles tegutsevate organisatsioonidega võiks olla minu arvates tihedam. Paljud mittetulundusühingud, mis lääneriikides tegutsevad kiriklike organisatsioonidena või sellega koostöös, ei näi Eestis sellist seost omavat.
Kirikul oleks kindlasti võimalik anda suurem panus sotsiaalset tundlikkust nõudvates valdkondades nagu hoolekanne, kuriteoennetus ja ohvriabi. Kirik, mis ei näitaks üles hoolivust, oleks surnud kirik.
Eduka koostöö näiteks tuleb pidada kiriku kriminaaltöö ja riigi koostööst võrsunud sotsiaalse rehabilitatsiooni süsteemi. Kindlasti suudetaks siin tulevikus luua teisigi positiivseid näiteid. Neis valdkondades on kiriku ajalooline kogemus inimeste abistamisel suur ja seda võiks julgelt ära kasutada. Ma ei mõtle siin üksnes abivajajate ainelist toetamist, vaid ka nende olemasolu teadvustamist ühiskonnas ning suhtumise kujundamist. See ei nõuaks tingimata suuri kulutusi, küll aga aitaks tervendada ühiskonda.
Nimetasin, et strateegiline juhtimine on olnud moesõnaks ühtviisi nii riigile kui ka kirikule. Kirikus nagu ka riigis, võib arengusuundade teemal leida tunnustamisväärselt palju enesekriitikat. Teadvustatakse, et nappe vahendeid on vaja ümber suunata, muretsetakse selle eest, et kirik ei muutuks inimesi eemalepeletavaks arusaamatut keelt kõnelevaks ja minoorseid venitavaid laule laulvaks külmaks igandiks, nagu ühel juhul öeldud. Küsimus on ainult selles, kas nende diskussioonide tulemusel jõutakse lähemal ajal selgetele järeldustele. Riigipoolsete koostöövõimaluste hindamisel on sellel võtmeküsimus.
Viimasel ajal mitmeid valdu ja linnu külastades hakkas silma, et koostöö koguduste ja omavalitsuste vahel on väga erineva tasemega, põhjused on ilmselt mõlemapoolsed. Kohati on nähtavasti probleemiks erinev haldusjaotus, mida riik ja kirik kasutavad.
Kirik on olnud sillaks kodu- ja väliseestlaste vahel, see on ülesanne, mida oleks võimalik kindlasti tõhusamalt täita. Muudatused kiriku ülesehituses, mida siin kaalutud on, vääriksid edasimõtlemist.
Kokkuvõtteks. Riigile on toeks, kui kirik suudab täita rahvakiriku rolli, nii nagu seda nägi piiskop Johan Kõpp: «Ta on ligidalt seotud rahvaga, tema eluga ja saatusega, tema igatsuste ja soovidega, tema püüetega ja eluliste nõuetega, nii põhimõtteliselt kui tegelikult, oma korralduses ja tegevuses orgaanilises sidemes rahvaga, rahva hingelise, vaimse ning kõlbla elu arendaja rahva kõigekülgse arengu ja edu tähenduses ja suunas.»