Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kirik keset küla – Pilistvere kogudus 800

24.08.2022 | | Rubriik: Kirikuelu


Pilistvere kirik. Foto.priimus.ee.

Kui sa satud võõrasse paika, tunned end ikka veidi ebakindlalt. Sind ümbritsevad inimesed räägivad sinu jaoks võõrast keelt, täidavad sinule võõraid kombeid ja neil on ka sinu kui võõra suhtes omad arusaamad. Tõsi küll, alati on võimalik leida ühine keel, kas või käte-jalgade abil – ka kehakeel on suhtlemisvahend ja tihti veelgi kõnekam kui sõnutsi lausutu. 

Võimalik, et võõraste jätkuv siinviibimine on kohalikele üsna häiriv. Võib tekkida konflikte erinevatel tasanditel ja see ei ole kuigi mugav ei kohalikele ega võõrastele. Aga kohale jäämine on vajalik, sest just siin saab olema su tulevane töökoht. Jah, just siin võhivõõraste keskel. Neist peavad saama omad. Tuleb hakata tööle, kuid mitte mugandudes kohalikele harjumustele, vaid panna nad elama meie reeglite järgi. Need metslased tuleb kultuuristada vastavalt Roomast saadud juhistele ja seal kinnitatud määrustele. Niisiis, jõudu tööle, mehed, vennad tsistertslased, dominiiklased jne … Mis oli toimunud 1222. aasta seisuga.

Vabadusvõitluse lõpuni oli jäänud napilt viis aastat. Langenud olid Tarbatu, Lõhavere jm tugipunktid. Terve Harjumaa oli Taani käes. Meie Nurmekunna alad aga olid Mõõgavendade Ordu käes. Külad põletatud, maad laastatud, palju inimesi tapetud. 

Kaks munka rajavad koguduse 

Siinmail, Nurmekunna maakonna põhjapoolses osas, ühel hiiemäel seisavad kaks munka – vennad Daniel ja Johann. Just nendele on antud ülesandeks rajada siia, Pala jõe kaldal asuvasse põlisasundusse kogudus, mille kaitsepühakuks saab Jeesuse õpilane apostel Andreas. 

Umbes nii võiski alata meie Pilistvere kihelkonna ajalugu. Pilistvere kiriku torni müüris on kivi, kuhu on jäädvustatud aastaarv 1222 ja kahe eelmainitud munga nimed Daniel ja Johann. Läheb veel kaksteist aastat ja siia saadetakse preester. Seega, aastast 1234 algab Pilistvere Andrease koguduses regulaarne missa. Algselt võis olla siin kas suurem puithoone või puukirik, kus peeti missat jm kiriklikke toimetusi, aga kivikirik on kindlasti hilisem. Prof Villem Raami arvates XIII sajandi kolmandast veerandist või koguni XIV sajandist. 

Müüride suur paksus on tingitud asjaolust, et sõja- jm kriitilisel ajal kasutati kirikut kindlusena. Kivikiriku olevat ehitanud tsistertslased (V. Raam). Tõsi küll, kindlusena õigustas paksude müüridega kirik end kuni tulirelvade kasutuselevõtuni. Mitmed kaitserajatised nagu Vastseliina, Viljandi jm lasti Liivi sõja ajal suurtükkidest puruks. Sama juhtus ka Põhjasõja ajal ülejäänud kindlustega. Meie Pilistvere kirikul vedas, sest siin puudusid strateegiliselt tähtsad objektid. 

Kuid ümbruskonna rahvast räsisid nii mõnedki rüüsteretked, taudid, eeskätt katkuajad, mille tagajärjel polnud kuulda ei koera haukumist ega kukelaulu, rääkimata laste kilgetest – katku ohvriks langesid terved pered, külad, kihelkonnad. 

Mitmed legendid nime ümber 

Pilistvere nime ümber keerlevad mitmed legendid: küll sissemüüritud pillimehest, küll pillirootihnikust leitud kirikust või ka Pili perele kuulunud maavaldustest, mille peale kirik oli ehitatud jne. Kui hakata rääkima Pilistvere kirikust kui luterlikust jumalakojast, siis algas evangeelne luterlik teenimine siin alates aastast 1602, kui siin oli õpetajaks Balthasar Burchard. 

Kirikut remonditi põhjalikumalt õp Johann Daniel von Bertholdi ajal. 1685. aastal rajas õp Berthold Pilistverre esimese kooli ja hakkas seda ka ise pidama, võttes kasutusele uue, Forseliuse lugema õpetamise meetodi.

1686. aastal tegi Tartu meister Thomas Öhmann kirikusse kantsli koos kõlaräästaga ja rõdud. Rõdul olevad maalid on kahjuks värvikihi all. Rootsi ajast pärineb ka vana korjanduskast ehk kantsli juures paiknev rahapakk. Väga palju aitas kiriku remondi alal kaasa ka õp Berthold, kes oli lisaks õpetlasele veel osav ehitusmees, puunikerdaja ja vaselõigete tegija. Ta olevat tegutsenud siin koguni arstina. 

Abikogudus jäi siiski tegemata 

1687. aastal toimus Pilistvere kirikumõisas piiblikonverents, kus oli peateemaks vana või uus kirjaviis: kas põhjaeesti murre H. Stahli või lõunaeesti murre A. Virginiuse järgi. Kohal oli Eesti-, Saare- ja Liivimaalt 11 saadikut eesotsas kindralsuperintendent Johann Fischeriga. Peale kahe üliõpilase olid teised kõik vaimulikud. Kohapeal teenisid siis õpetaja Cristian Pankov ja abiõpetaja Johann Daniel von Berthold. 

Tõlkeversioon saadi küll valmis, aga trükkimine lükkus vaidluste tõttu aina edasi. Alles aastal 1739 ilmus trükist täispiibel, mis anti välja Anton Thor Helle kulu ja kirjadega. 1874. aastal rajati kihelkonna põhjapoolsesse serva Käsukonna külla Risti abikirik. Vanem Eugen Mickwitz olevat unistanud koguni Risti kui eraldi koguduse rajamisest, sest inimesi oli maal palju ja Pilistverre tulekuks kulus tollal mitu tundi. Siiski seda ettepanekut ei rahuldatud ja nii jäigi Risti Pilistvere abikirikuks kuni hävimiseni 1941. a suvel. 

Ka vennastekoguduse liikumine jõudis meie kihelkonda. Algselt peeti palvetunde Järavere küla koolimajas. Hiljem oli palvemaja ka Vitsjärvel. Meie kihelkonnas on sündinud vaimulik luuletaja Peeter Sink, siit pärinevad ka usuteaduse prof Peeter Põllu vanemad. Siin on sündinud ning siia ka maetud riigimees Jüri Vilms. Siit pärineb ettevõtjate Puhkide pere, kes kinkis kiriku aiale väravad. 

Pärast praost Bernhard Steinbergi lahkumist ja nõukogude võimu naasmist jaotati Pilistvere kihelkond kolme rajooni vahel. Kogudust teenivad õpetajad vaheldusid tihti ja nii saigi pikkamööda, ühe eesti poeedi sõnutsi, kunagisest Eesti kultuurikeskusest kolgas.

Isegi võimatu on võimalik 

1983. aastast algas koguduses taas elavnemine. Siia saabus vaimu- ja tegudemees Vello Salum. Tema ajal tehti kirikule siseremont koos uue värvilahendusega, loodi ERSP, püstitati kirikule 70 meetri kõrgusele ulatuv tornikiiver. Ehitati üles pastoraat-laagrikeskus, rajati memoriaal kommunismiohvritele ja veel palju muud. 

Vello kreedoks oli, et kõik on võimalik – isegi võimatu on võimalik. Talle oli tähtis kaasata ettevõtmistesse võimalikult palju kohalikke inimesi. See oli meie kogudusele otsekui renessanss pärast aastakümnetepikkust seisakut. Vello initsiatiivil alustas tööd pühapäevakool, mida tegid Rein Õunpuu, Hedi ja Toivo Vilumaad, Kristiine Urb jt. Kohalikud lapsed said võimaluse osaleda meie koguduse töös ja tegemistes. Ka mina ise tulin tänu Vello Salumile kiriku juurde ja läksin hiljem teoloogiat õppima. 

Pärast minu lahkumist 2000. aastal Vändra Martini kogudusse tuli juba 2003. aastal siia noor TÜ usuteaduskonna üliõpilane Hermann Kalmus, kes ordineeriti siin Pilistvere Andrease kirikus diakoniks. Tema lükkas lisaks lastetööle käima ka aktiivse noortetöö. Koos abikaasa Pille-Riiniga kirjutati projekte, kasutati kõiki võimalusi nii koguduse- kui ka külaelu elavdamiseks. Nii mõnigi tänavalaps leidis siin oma elule edasise sihi ja mõtte. 

Praegu on kombeks öelda: ajad on halvad jne. On jah halvad, kuid lubage üks delikaatne küsimus. Kas nad 1983. aastal paremad olid? Või ehk 1941. aastal? Põhjasõja või koguni Liivi sõja ajal? Mis ajad olid veel siis, 1222. aastal, kui siin seisid vastsaabunud vennad Johann ja Daniel, kes pidid kogu tegevust nullist alustama? Meenutame Vello kreedot – ka võimatu on võimalik ning jõudu tööle. Ees seisavad järgmised kaheksa aastasada ja ainult Jumal teab, mis meid ees ootab. Jah, veelkord jõudu tööle ja mis peaasi: häid mõtteid ja julget südant. 

Andres Aaste

vikaarvaimulik

Artikkel on ilmunud 8. augustil ajalehes Leole.

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)