Kirik keset küla

9. mail toimus Tallinnas Viru keskuses diakooniafoorum. Kohale oli tulnud praktikuid ja teoreetikuid Eesti eri nurkadest. 

Diakooniafoorumi vestlusringi oli kutsutud ka allakirjutanu kui praktik, kes juhib Ukraina sõjapõgenike hingehoidjate Tallinna töörühma.

Foorumi korraldaja, Eesti Diakoonia juht Avo Üprus tutvustas ürituse eesmärki tulla kirikuna rahva hulka ja muu hulgas tutvustada ka veel sündimata raamatu „Kirik keset küla“ teist osa, mille esimene osa ilmus 2012. aastal. Raamatust rääkis lähemalt misjoniteoloog Ingmar Kurg, kes ka ise raamatuid välja annab. Rahva Raamatu kaupluses tuhandete teoste vahel esitas ta iseendale ja meile küsimuse: kes on uue sündiva raamatu sihtgrupp ja kuidas see rahvani viia?

Mis kirik on?

Kirik keset küla ei jää kellelegi märkamatuks, iseasi on, kas märkajad ühtmoodi mõistavad, mis kirik on. Läbi aastate taipavad nii kiriku-

inimesed kui kohalike omavalitsuste esindajad üllatunult, et kirikust rääkides räägitakse täiesti erinevatest asjadest. KOVide arengukavades on kirik muinsuskaitse ja turismi real

vapralt kogukonna kultuurikantsi rolli täita püüdes. Aga kas see ikka on kiriku ülesanne? Kirik peab kuulutama Jumala evangeeliumi. Aga kas seda evangeeliumi on võimalik kuulutada ilma armastuse tegudeta? 

Ingmar Kurg nimetas, et Eesti kirik, ja eriti rahvas teatud vanuses, ägab ikka veel Nõukogude Venemaa okupatsiooniaja süstemaatilise ateismipoliitika rakendamise trauma all. Noorematel ja hiljem kogudustega liitunutel seda mälestust DNAs pole. Aga nad ei tunne teist kirikut. 

Kirik on aastakümneid olnud peidus nišitoode hädalistele või kõrgema kultuuriteadvusega inimestele. Aga kas ja kuidas on seotud kirik, kogudus ja kogukond? Dagmar Narussonilt on uues raamatus sellel teemal ilmumas põhiartikkel. Ootan põnevusega, sest hetkel selle kohta eesti keeles põhjalik süsteemne uurimus ja arusaamine puudub.

Kogukond teeb häid tegusid

Esimeses vestlusringis osalejatelt (Margit Lail, Tauno Toompuu, Ago Lilleorg ja Riina Solman) uuris Hannes Hermaküla, kas ja mida teeb kirik kogukondade siseturvalisuse parendamiseks olukorras, kus kirikul ei ole eriti sotsiaalset väljundit inimeste ellu, on ainult kiriklik väljund. Millega saab kirik inimesi kogukonnas päriselt aidata olukorras, kus töö tegemine maksab ja riik sotsiaaltöö tegemise enda kanda on võtnud? Vestlusringis osalenud jagasid kogemusi riigile ja omavalitsustele teenuste osutamisega partneriks olemisest.

Kirik võib küll sotsiaaltööd teha, selle kohta teadis poliitik Riina Solman öelda, et religioonisotsioloogiliste uurimuste tulemused kinnitavad rahva ootust kirikust abi saada. Oma kogemustest kinnitati, et häid tegusid võtab kogukond rõõmuga vastu ja kirikuna rahva aitamine vaenu ei külva. Siseturvalisuse tagavad kogukonnas kõige paremini head suhted. Omavahel suhtlevad ja üksteist tundvad inimesed tulevad üksteisele appi, omasid ei jäeta maha.

Kiriku võimalus on vaadata enda vajadustest kaugemale ja korda teha näiteks ka keldriruumid, et vajadusel inimestele pommivarju pakkuda, nimetas Tauno Toompuu. Uuriti, kuidas sellisest varjendist pärast kasutust välja pääseb. Sellele vastas kaitseväe peakaplan väga rahulikult: „Välise abiga.“ 

Nii ongi – inimestel on vaja välist abi olukordadest väljapääsemiseks. Kirikul on olemas vahendid, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Kirik on Jumala misjoni funktsioon, Jeesuse ihu, jumalariigi eelmaitse maa peal ja kirik saab ning peab inimestele, kes rusude alla on jäänud, väljastpoolt appi minema. Jumala armastus oli, on ja jääb, seda ei murra ega muuda miski. 

Abi sõjapõgenikele

Vaen on sõja kõige suurem kahju ja nii küsiti teises vestlusringis osalejate (Annely Neame, Viljam Borissenko, Ove Sander ja Avo Üprus) käest, mida kirik saab teha ja teeb Ukraina sõjapõgenike aitamiseks olukorras, kus kurjuse väele ei paista otsa. Mitte mingit mõtet ei ole pead liiva alla peites oodata, et paha läheb ära ja hea tuleb tagasi. 

Kirik on igal viisil esile astunud ja teenib rahvast Jumala väega, tema rahuga. Meie päralt on Jumala proaktiivne ja jätkusuutlik rahu, ajuvaba rahu, mida saab kogeda ka inimlikult täiesti võimatutes olukordades. Hingehoidjad, kes teenivad sõjapõgenikke nende lugusid kuulates ja nende mälestusi hoides, kõnnivad seda tehes pühal maal. 

Hingehoidjate osa on olla juurdunud Jumala armastusse ja vastu pidada, sest lood, mida kuuleme, on rasked. Nende lugude kuulamise asemel oleks lihtne pakkuda sotsiaalabi või keelekursusi, kuid nendele asjadele peavad tähelepanu pöörama teised. Jumala rahu teeb meid terveks ja leidlikuks ning nii on näiteks Ove Sander õnnelik projekti üle, kus kogutakse jalgrattaid kõikidele Eestisse tulnud Ukraina lastele. 

Samuti on kogudused koostöös Toidupanga ja Woldiga leidnud häid viise põgenike aitamiseks. Avo Üprus teab, kui paljud kogudused pakuvad majutust Ukrainast tulnutele. Inimesed on avanud ennast ja oma uksed, et üheskoos aidata hädasolijaid, ja kogudused, kus inimesed omavahel üksteist tunnevad, suudavad teha palju. Viljam Borissenko jagas kogemust kiirabiauto viimisest Ukrainasse, kus see jõudis otse aitajatelt abivajajateni.

Küla on keset kirikut, kui inimesed elavad koos Jeesuse juures nii, et ühtegi ei jäeta maha ega tõugata välja. Selles on meie tugevus ja jõud ka kõige karmimatel aegadel.

Annely Neame,

õpetaja ja misjoniteoloog