Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kirik – kas uue ajastu piirivalvur?

18.02.2016 | | Rubriik: Juhtkiri

Mäletan, kuidas paarikümne aasta eest otsisin koos ühe vana talumehega metsastunud kraavipervelt kirikumaa nurgapunkti tähistavat piirikivi. Pärast tõsist ragistamist leidsime võserikust vana ristikivi. See maamärk asus kohas, kuhu umbes sajandi eest oli paigutatud. Isegi okupatsioonivõimude poolt läbi viidud eraomandi, sh kirikuvarade riigistamine polnud selle piirikivi asukohta muutnud, rääkimata sellest, et oleks kustutanud talumehe mällu sööbinud mälupildi selle olulise tähise asupaigast. Oleme kuulnud või kirjandusklassikastki lugenud naabrite kemplemisest piiri üle ning piiri tähistavate kivide veeretamisest endale kasulikus suunas. Kuidas on aga piiride nihkumisega mitte looduses, vaid ühiskonnas, milles elame – inimeste väärtusmaailmas ja riigi õigusruumis?
Mõne päeva eest küsis üks aktiivne kirikunoor minu käest, mida arvata kanepi legaliseerimisest. Mida kirik selle kohta ütleb. Lõpetasin gümnasistide õpetamise koolis kõigest viie aasta eest ja siis ei rääkinud me sellel teemal koolinoortega veel kuigi palju, sest see oli alles üsna «värske» teema. Kindlasti ei osanud siis veel keegi meist arvata, et kunagi asutakse tuntud arvamusliidrite toetusel avalikult arutama meelemürgiks peetava kanepi legaliseerimist. Vastasin siis noorele sõbrale, et seda piiri ei tohi kuhugi nihutada. «Kas alkohol ja tubakas ei ole mitte sama kahjulikud?» küsis noormees järgmiseks. Vastasin, et võivad olla, kuid olukorras, kus ilmalikud seadused peegeldavad erinevate huvigruppide lobitöö tulemuslikkust, peab piir, millest me kristlastena üle ei astu, asuma meie endi sees. Kristlase jaoks aitab piiri paigal hoida ja südametunnistust häälestada pühakirja sõna ja kiriku õpetus.
Kui lobirühmade algatatud seadusemuudatuste toel nihkuvad juba need piirikivid, mis on paigal püsinud läbi inimajaloo keerulisimate ajajärkude, siis milline saab olema maailm meie laste ja lastelaste kaasajal? Kuidas saavad selle piiri sättida paika noored, kes koolis ega kodus ei kuule midagi kristlikest väärtustest või voorustest, vaid peavad juhinduma valdavalt «oma ajastu lastest» täiskasvanute käitumisest ja sõnadest? Ja kas paljudele noortele pole nende eeskujud ja arvamusliidrid hoopis sotsiaalmeediast tuttavad sõnakad sõbrad või meelelahutustööstuse toiduahelasse kuuluvad «kuulsad ja kummalised»?
Kui paljud piirikivid on ühiskonnas praegu nihkumas, ilma et me seda väga märkamegi. Kanepi legaliseerimise küsimus on üks näide paljudest. Kahtlemata on viimaste nädalate üks skandaalsemaid teemasid kirjanik Kaur Kenderi kohtukaasus. Kirjanik on oma loomingus kirjeldatuga nihutanud piiri jõuliselt suunas, kuhu me ei soovi kunagi päriselus asjadel areneda lasta. Kas kujutavas kunstis ja kirjanduses on lubatud kirjeldada intiimsuhteid, mis päriselus on ebamoraalsed, vägivaldsed ja seadusevastased? Inimese fantaasia on alati olnud piire kompav. On neidki, kes ütlevad, et piiride nihutamine on mõne kunstiteose õnnestumise ja kunstniku edukuse eelduseks. Kui aga ületatakse või kaotatakse piir kunsti ja päriselu vahel, virtuaal- ja pärismaailma vahel, fantaasia ja tegelikkuse vahel? Jeesuse sõnul piisab ainuüksi ühest patusest pilgust, et patt lugeda sooritatuks (Mt 5:28).
Võimalik, et eksin, kuid mulle tundub, et Jeesus elas üsna sarnases maailmas ja ühiskonnas kui meie täna. Ta aga ei nihutanud piire ka siis, kui suhtles patuste ja eksinutega või kuulutas neile jumalariigi saabumist. Evangeeliumi kuulutamise eesmärgiks ei ole nihutada piire, vaid kutsuda eksinuid meeleparandusele. Samm üle piiri ei tähenda alati vabadust, vaid võib tähendada hoopis kuristikku langemist. Jeesus ei meelitanud inimesi meelelahutuse või odava armuga piire ületama, vaid tähistas piiri armastusekäsuga. Armastus on piir, millest peame kristlastena lähtuma. Nõnda ei ole ka kiriku ülesanne olla ühiskonna piirivalvuriks, vaid südametunnistuse hääleks, mis peab reageerima armastuse puudumisest ja egoistlikust enesetähtsustamisest tingitud piirinihutamistele. See on inimeste õnne ja õndsuse küsimus!

Urmas Viilma

 

 

 

 

Urmas Viilma,
peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)