Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kirik ja vabadus

18.08.2021 | | Rubriik: Kolumn
Kristjan Luhamets.

Tänapäevases avalikus arvamuses, eriti aga nooremate ja keskealiste hulgas, on ilmses ülekaalus arvamus, et kirik ja vabadus on kuidagi vastandlikud. Paljud näevad kirikus iganenud institutsiooni, mille eesmärgiks on inimeste allutamine teatud dogmadele, käitumisnormidele ja lõpuks kirikutegelastele endile. 

Sellist hoiakut sobib suurepäraselt võimendama ajalooline tõsiasi, et kirik ja vabadus on siinsamas Eestis tõepoolest vähemalt korra ägedalt kokku põrganud. See juhtus 13. sajandi algul, aga mine tea, viimati kord-paar varemgi. 13. sajandi algul oli pilt igatahes võrdlemisi selge: ühel pool Liivimaa kirik, nagu väljendus Läti Henrik, ja selle juht, Riia piiskop Albert, teisel pool paganatest eestlased, kes sõdisid ei enama ega vähema kui just oma kollektiivse vabaduse eest. 

Viimast asjaolu püütakse küll moeideoloogia survel maha salata, kuid see selleks. Vaevalt et muinaseestlased diskuteerisid, mille poolest erineb vabadus millekski vabadusest millestki, kuid vabaduse mõiste ja tähendus oli neile kahtlemata täiesti selge. 

Paraku unustatakse sageli, et umbes kolmekümne aasta eest oli kiriku ja vabaduse suhe täpselt vastupidine. Kirik sümboliseeris järsku vabadust. Pühakojad olid äkki inimesi täis ja lippude õnnistamisel ei paistnud lõppu tulevat. Jah, see õhin on möödas, kuid tõsiasjaks, mida too aeg tõestas, jääb, et kirikut ei saa vabadusele vastandada. Vabadus võib tähendada ka vabadust Jumalat teenida ja tema sõna kuulutada. 

Seoses kiriku ja vabaduse kokkupõrkega 13. sajandil väärib meenutamist veel üks asjaolu. Me ju teame, kuidas ajalugu edasi läks. Eestlastest sai siiski ristirahvas. Käänulist teed mööda, ilmsete tagasilöökidega sõja- ja katkuaegadel, kuid sai. Pastorid õpetasid rahva ka lugema. Kohati meetoditega, milles võiks taas näha vabaduse piiramist – näiteks polnud eesti meestel võimalik naist võtta ilma leeris käimata, leerist aga ei saanud läbi kirjaoskuseta. 

Ehk siis lühidalt, naisevõtu eeltingimuseks oli aabits. Mis kõlab muidugi piiravalt, aga samas igati arukalt, nii et võib kahelda, kas me selle hirmsa inimõiguste rikkumise pärast peaksime kirikule tagantjärele etteheiteid tegema. Täpsemalt öeldes tahaksin seda asjaolu meenutada mõnele ägedast ateistist kirjanikule. Kes loeks kasvõi Kivirähka, sealhulgas tema travestiaid usu aadressil, kui poleks olnud kirikut?

Kuid asi pole üksnes kirjaoskuses. Kogu rahvuslik ärkamisaeg on tihedalt kirikuga seotud. Sageli unustame, et 18.–19. sajandil toimus kaks ärkamisaega – kõigepealt usuline ja seejärel rahvuslik. Ning esimene valmistas teist ette. Kõigepealt kaudselt, andes vennastekoguduste kaudu talurahvale võimaluse üle kuuesaja aasta taas midagi iseseisvalt teha, otsustada, organiseerida, juhtida, korraldada. 

Pole ka mingi uudis, et ärkamisaja suurkujud pärinesid valdavalt hernhuutliku taustaga peredest, kaasa arvatud kiriku vaenaja Carl Rober Jakobson. Kuid vähe sellest. Sadakond aastat tagasi nenditi ärkamisajale tagasi vaadates, et see sai suuresti alguse laulu- ja pasunakooridest, need aga olid kirikuga (ja köstritega) tihedalt seotud: „Ärkamisaja eelhingus väljus kiriku ustest.“ 

Ka etnograafid ja folkloristid on täheldanud, et just muusikavallas oli üleminek vanalt uuele sujuv. Näiteks märgiti, et esimese eesti professionaalse laulja Aino Tamme kontsertidel – mõistagi kirikuis, kus siis veel – osutusid eriti populaarseiks rahvalaulutöötlused. 

Mis viib meid ootamatu järelduseni, et kui kirik eestlaste vabaduse 13. sajandil võttiski, siis andis ta selle 19. sajandiks tagasi, nii et ennast taasleidnud rahval oli jõudu minna Vabadussõtta ja see võita. 

20. sajand nuhtles juba ühtviisi nii eesti rahvast kui (tema) kirikut, nii et kord olid mõlemad hävimise ohus ja tulid ohust ka üheskoos välja. Paraku näib, et seejärel läksid teed lahku … Mis ei ütle õnneks või kahjuks midagi selle kohta, mis saab edasi. Milline on kiriku ja usu saatus 21. sajandi läänemaailmas, milline on selles maailmas rahvaste/rahvuste saatus, seda ei tea keegi. 

Veel enam – teadmata on seegi, milliseks kujuneb vabaduse saatus. Vabadus pole ju kunagi absoluutne, piirideta – vähemalt sureliku inimese jaoks –, seega tuleb küsida, kuhu asetuvad tulevikus vabaduse piirid, kes või mis nad sätestab ja millise eesmärgiga. Kelle või mille nimel oodatakse inimeselt oma egoismi allasurumist – on see Jumal? Inimkond? Planeet Maa? Vähemused? Mõni eelisseisundisse asetatud rass?

Võimalikke stsenaariume on mitmeid ja kõik nad pole kaugeltki meeldivad. Näeme oma silmaga, kuidas võrdsuse ja õigluse ideed on kogu oma õilsuse juures juba asunud hävitama vabadust, ning me ei tea, kui kaugele sellega minnakse. Mida teeb selles olukorras kirik? Eesti Evangeelne Luterlik Kirik? Õigeusu kirik? Katoliku kirik? Kas kiriku(te)le on antud veel kord jõuliselt sekkuda ühe vananeva tsivilisatsiooni elukäiku, nüüd ehk vabaduse kaitsele asudes? 

 

 

 

 

Lauri Vahtre,

ajaloolane

———————————

Artikkel avaldatakse koostöös Missio Läänemaaga 2021.

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)