Kirik ja restoratiivõigus

19.04.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Kristus on öelnud: «Aga mina ütlen teile:
armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te
saaksite oma taevase Isa lasteks.»

Kui meediakanalid pöörduvad rahva poole
küsimustega, mis on seotud õigusrikkuja ehk «patuse» karistamisega, siis võime
näha selget tendentsi, et vähemalt 95% elanikkonnast nõuab kättemaksu, karmi
karistust ja kui oleks võimalik, siis juba homme võiks pooled kurjategijad
teise ilma saata…

Kristus on öelnud: «Aga mina ütlen teile:
armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te
saaksite oma taevase Isa lasteks.»

Kui meediakanalid pöörduvad rahva poole
küsimustega, mis on seotud õigusrikkuja ehk «patuse» karistamisega, siis võime
näha selget tendentsi, et vähemalt 95% elanikkonnast nõuab kättemaksu, karmi
karistust ja kui oleks võimalik, siis juba homme võiks pooled kurjategijad
teise ilma saata. Mulle tundub, et ka Eesti kristlaskonna hulgas ei ole säärane
mõttelaad võõras.

Emotsionaalsest küljest on täiesti
arusaadav, miks meis tekib vihkamine või kättemaksuiha, kui keegi midagi
jubedat on korda saatnud. Kuid kas see on lahendus? Miskipärast oleme siiani
üks Euroopa suurima vangide arvuga riik, lisaks sellele on meil suur hulk
narkosõltlasi, HI viiruse kandjaid, rääkimata meeletutest alkoholikogustest,
mis ära juuakse, või suurest lahutuste protsendist ning abortidest.

Julgen väita, et enamik meist elab veel
siiani retributiivõigusliku mõttelaadi järgi. Mis see tähendab? Retributiivse
õigusmudeli järgi kahjustab kuritegu riiki ja selle seadusi. See keskendub süü
kindlakstegemisele ja karistusena tekitatava valu annuste määramisele.

Õiglust otsitakse kohtukonfliktis, mille
käigus süüdistatav vastandatakse riigiga ja seeläbi ka ühiskonnaga. Rahvale on
oluline, et kurjategija saab «väärilise» karistuse ehk tegelikult kättemaksu
oma teo eest (silm silma vastu). Samuti peab karm karistus saama hoiatuseks
teistele kurjategijatele, lootuses, et äkki mõni kuri tegu jääb karmi karistuse
hirmus tegemata.

See, mis saab edasi ohvrist või kurjategija
perest ja omastest, ei ole sageli enam kellegi asi. Peaasi, et patustanu pikaks
ajaks ühiskonnast eraldatakse. Ja nii olemegi endale võtnud nn puhaspatuste
rolli. Meile on saanud olulisemaks järgida riiklikke õigusnorme. Pühitsuselu,
halbadest harjumustest loobumine või ligimese armastamise ja teenimise
põhimõtted pole enam nii aktuaalsed, piisab ju Kristuse armust. Kirikusse
tuleme pühapäeval pühaliku näoilmega, öeldes: «Ma ei ole varastanud, ma ei ole
tapnud, ma olen hea inimene, aga patune «tölner» seal …

Mitmes arenenud Euroopa riigis (eriti
Skandinaavia riikides ja Inglismaal) on järjest enam kõlapinda leidnud restoratiivõiguslikud
põhimõtted. Restoratiivõigus mõistab kuriteo all vägivalda inimeste ja suhete
vastu. See tekitab kohustusi asjad uuesti õigesse korda panna.

Õigluses osalevad ohver, kurjategija ja
ühiskond, otsides lahendusi, mis soodustavad paranemist.

Restoratiivõigus eeldab lepitaja ja ohvri
olemasolu. Tulemusi hinnatakse restoratiivõiguses selle järgi, kui palju
vastutust võetakse ning vajadusi rahuldatakse. Kui Vana Testamendi ajastul pidi
süütu tall surema, et patt saaks lepitatud, siis tänapäeval on selleks laiemas
plaanis Kristus, kuid konkreetses olukorras on selleks kuriteoohver ise.

Kurjategija peab õppima tunnetama, et keegi
on tema teo tõttu kannatanud. Restoratiivse õigusmudeli puhul kahjustab
kuritegu inimesi ja inimsuhteid, mitte niivõrd õigusnorme või rahva
õiglustunnet.

Praegu ei ole Eestis ohvrile antud
piisavalt võimalust kurjategijaga omavahel n-ö asjad selgeks rääkida. Näiteks
Inglismaal on riiklik lepitustöö muutunud niivõrd tõhusaks, et üle 60%
kuriteoohvritest on andnud sellele väga positiivse tagasiside.

Kristus tuli, et teenida, armastada,
halastada, lepitada ja vabastada (see loetelu võiks olla muidugi pikem). Kas ei
seisnenud Kristuse uudsus ja provokatiivsus osaliselt selles, et Ta õpetas ja
tegutses  restoratiivõiguslike põhimõtete
järgi?

Kirik peaks samuti olema restoratiivse
õigusmudeli eestvedaja ja nende põhimõtete kaasteostaja, andes seeläbi eeskuju
nii riigile kui ka rahvale. Kirik peaks suutma «ujuda vastuvoolu», mitte minema
kaasa vihkamise, kättemaksu ning ükskõiksuse mentaliteediga. Aidaku meid
selleks Jumal.


Igor Miller
,

vanglate peakaplan

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)