Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirik ja palvemaja

24.11.2021 | | Rubriik: Arvamus

Kaugelt üle põldude on näha vana suurt torniga kihelkonnakirikut. Temast veidi maad eemal on lihtne puust palvemaja. Need kaks, kirik ja palvemaja, on kihelkonna vaimuliku elu tuksuv süda. Nõnda oli see vanasti paljudes Eestimaa paikades, mõnes üksikus on tänapäevani. 

Kahjuks on praegusel ajal palvemaju jäänud alles väga vähe. Siiski ei tähenda see, et kadunud oleks palvemajade vaim. Sugugi mitte, palvemaja kui hoone hävides on see vaim leidnud kodu paljude kihelkonnakirikute altarites ja kantslites. See vaim on jätkanud nii oma tööd, äratades ikka rahvast elavale isiklikule usule.

Kirik ja palvemaja ei ole mitte ainult kaks erinevat hoonet, vaid nad esindavad kahte erinevat kristlikku tunnetusviisi. Kirik kehastab järjepidevust, alalhoidmist, sakramentaalsust ja korda. Kirikutes on põlvest põlve altaritel pühitsetud armulauda, ristimisvaagnate ääres ristitud lapsi ja kantslites kuulutatud Jumala sõna. Ilma sakramentideta, ilma kiriku osaduseta pole ka õiget osadust Jumalaga.

Kirikul on tähtis roll kuulutada ja jagada sakramente, et võimalikult paljud inimesed saaksid tundma Jumalat. Samas on kirikul ka omad ohud, millest suurimad on langemine formalismi ja ritualismi ehk pühade talituste tegemine ainult kombe pärast. Siis kaob ära kiriku sügavam mõte ja unustatakse see elav tuli, mis peaks põlema iga kristlase sees ja panema meid tegutsema Jumala ja oma ligimese heaks.

Just selle ohu vältimiseks on kirikul vaja palvemaja, mis kehastab südameusu ja igapäevase vaimuliku elu ideed. Palvemaja juhib iga kristlast järjest sügavamale isiklikule osadusele Jumala ja kaaskristlastega ning oma usu väljaelamisele igapäevaelus. Palvemaja iseloomustavad ühised rõõmsad laulud, oma kogemuste jagamine, usust tunnistamine, koos arutamine jne. Palvemajas saab selgeks kristlaste kui perekonna kujund. 

Samas on ka palvemajal oma ohud, millest suurimad on uhkus ja eraldatus. Võib ju oma palvemaja pere tunduda nii hea, et kirikut siis justkui vaja polekski. Milleks peaks aega raiskama kiriku leigete liikmetega, kui isekeskis põleb nõnda vägev usutuli? See võib viia kapseldumiseni ja individualiseerumiseni, kus kaotatakse side Kiriku kui tervikuga minevikus, olevikus ja tulevikus.

Kirik ja palvemaja vajavad teineteist. Koos tegutsedes kannab mõlema töö kõige suuremat vilja. On palju kohti, kus kirik ja palvemaja on lootusetult lahku kasvanud. Inimlikult võib ka raske olla neid jälle kokku tuua, kuid see, mis on inimestele võimatu, on Jumalale võimalik.

Olen EELK vaimulik, kuid samal ajal ka Eesti Evangeelse Vennastekoguduse (EEVK) liige. Liitusin EEVKga selleks, et anda oma panus, et võiks säilida vennastekoguduse vaimsus ja pärand. Kui Soome luteri kiriku sees on olnud palju äratusliikumisi, siis vennastekogudus on ainukene äratusliikumine Eestis, mis on jäänud luteri kiriku sisse. Seega esindab just tema seda osa meie palvemajadest, mis läbi sajandite on otsinud koostööd kihelkonnakirikutega.

Usun, et kirik ja palvemaja saavad ka praegu anda teineteisele väga palju. Kirik peab jääma oma ülesande juurde ehk jagama sakramente ja kuulutama Jumala sõna. Palvemaja, olgu siis hoonena või mitte, peab ikka kasvatama iga kristlase sisemist osadust Jumalaga läbi piibliringide, osadusõhtute, palvegruppide jms. Kui kirik ja palvemaja tegutsevad koos, siis kogevad nad ühist Jumala õnnistust ja nii saavad nad olla õnnistuseks kogu meie rahvale. 

 

 

 

 

Robert Bunder,

vaimulik

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)