Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kirik ja kuulutus kultuurimuutuses

22.06.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Prof dr Randar Tasmuthi ettekanne EELK 90. aastapäeva teaduskonverentsil 2. juunil Tartus

Image

Kultuur kõige laiemas mõttes inimühiskonna maailma kujundava ja selle kaudu ka iseennast muutva tegevusena avaldub niikuinii mitmekesisuses ja muutuses ning ainult selle taustal saab rääkida kultuurilistest erinevustest, püsiväärtustest ja ka kultuuri muutustest. Nii on kultuurimuutuse teemal mõtet siis, kui muudatused avaldavad piisavalt suurt mõju ja on märgatavad. Mis ei tähenda sugugi, et nad oleksid hõlpsalt määratletavad.

Kultuurimuutused kaasnevad üldiste ajalooliste murrangutega, järgnevad neile ja valmistavad omakorda ette uusi. Tänase mõju homsele on raske usutavalt prognoosida. Nii on kultuurimuutustest kõneldes küsimus peamiselt nende mastaabis ja mõõtkavas ning taustsüsteemis, mille suhtes neid vaadeldakse.

Laia teema üldistest raamidest

Ajaloo käsitlemine perioodidena või tsüklilisena on leitav erinevatest kontekstidest. Kolmikjaotus on osutunud üldkultuuriliseks fenomeniks ja leidnud erinevaid väljendusvorme. Toon siinkohal mõne näite:

loomine – languses kulgev ajalugu – uus leping ja uus loomine. Tunneme ära Vana Testamendi;

alguses olev Sõna – lihas olemine ja kannatus – tagasipöördumine Isa juurde. Niisugune sündmuste kulg on Johannese evangeeliumis;

absoluutne idee – selle idee teisitiolemine – idee uus enesetunnetus absoluutse vaimuna. Nii kujutas kõiksuse ajalugu Hegel;

valguse aeg – järgnenud pimeduse võimus – tärganud koiduaeg. Sellise kujundi abil kõneles Jakobson.

Oma rahva ajaloo tsükliline mõtestamine triaadina sai tuntuima kuju C. R. Jakobsoni loomingus, eriti 1868. ja 1870. aastal peetud kolme isamaa kõne kaudu. Eesti rahva valguse, pimeduse ja uue valguse ehk koiduaja sümbolite kasutamine andis Jakobsoni kõnedele hoogu, kuid toetas ka rahva püüdu vabaduse ja hariduse poole. Jakobsoni mitmetahuline isiksus on andnud ja annab võimalusi erinevateks interpretatsioonideks, kasutan aga täna vaid mõnda tahku tema pärandist ja teen seda just küsides, kuidas nimetatud mõtted muutuvates kultuurioludes kasutatavad on ning toimivad.

Vabaduse poole liikumise aatest sai osa ka kirik, kelle enesemääratlemine vaba rahvakirikuna sai reaalsuseks alles järgnenud sajandi alul, mis omakorda soodustas rahvusliku iseseisvuse kujunemist riiklikuks iseseisvuseks.

Eesti vaba rahvakiriku sünd toimus ka ise kultuurimuutuse laines ja omaette küsimuseks jääb, kuidas riikliku iseseisvuse saabudes uusi eeldusi ära kasutati. Igatahes nimetan siin Jakobsoni poolt sõnastatud kolme väljapaistvat eeldust rahva edasiseks arenguks, mis ka kiriku jaoks samasugust tähendust omavad. Pöörates tähelepanu fenomenidele, mis eesti rahval võrreldes teistega täiesti väärikalt olemas on, kirjutas Jakobson, et on kolmesuguseid asju «kellest ühe rahva vaimukõrguse järge ära tuntakse».1  Need on: 1) usk; 2) seadused ja eluviisid; 3) kunstid ja teadused.

Ka EELK ning 20. sajandi eesti rahva ajalugu on võimalik näha triaadi raames, samastades esimese perioodi (1917–1940) esialgse vabaduse ja valguse ajaga, okupatsioonide ajastu (1940–1991) pimedusega ning uue vabaduse aja alates 1990ndaist aastaist koiduga. Kõik need perioodid algasid murrangutega ning keskmine pimeduse periood tahtis rahvast ja kirikut lausa murda.

Jakobsoni poolt määratletud karakteristikud – usk, eluviisid ja seadused ning kunstid ja teadused – muutusid tegelikkuses kõigil kolmel nimetatud ajastul väga palju. Ehkki Jakobson iseloomustas nende tunnusjoonte kaudu eesti rahva minevikulisi ja olevikulisi omadusi, sobivad need kolm valdkonda ka järgnenud ajastute iseloomustamiseks. Seepärast on kasulik tulla korduvalt nende kolme valdkonnaga seotud küsimuste juurde tagasi.

Rahva ja kiriku suhtest

Viiskümmend aastat okupatsiooni muutis olukorda kõigi kolme karakteristiku osas ning kiriku ja rahva suhe vajab taastamist ja uut ülesehitamist. Suur osa rahvast ei tunne vajadust kiriku tegevuse järele ja see eristab meid nii ärkamisajast kui ka vabariigi esimese iseseisvuse ajast. Muidugi ei suuda ega saa kirik enam olla rahva jaoks katvaks saatjaks ja suunajaks. Seetõttu pean kiriku ja rahva kahepoolse suhte kujutamisel oluliseks sümmeetria näidet.

Üks poolus on rahva ootuste ja olukorra jälgimine kiriku poolt ning oma töös arvesse võtmine. Toonitan kohe, et rahva ootuste järgi mugandumine ja ainult selle alusel tegutsemine on sama puudulik kui nende mittetundmine või koguni ignoreerimine. Kirik ei saa pakkuda rahvale lihtsalt seda, mida teda ühel või teisel korral arvatakse tahtvat.

Maarahvale ja tema elupulsile kunagi toetunud ning koos kirikuga toiminud ühiskultuur hakkas hävinema sõjajärgse aja küüditamiste, maaelu hävitamise ja totaalse ideoloogilise surve tagajärjel. Omal kombel murendab globaliseeruv olevikuolustik seda edasi. Kuid rahva ja kiriku eraldatus ei ole siiski fataalne, sest märkimisväärne osa nooremast põlvkonnast ja haritlastest on end kristlusega sidunud ning nende abil on kirikul kergem olla ärkvel rahva tegelike küsimuste ja probleemide äratundmiseks ja neile vastamiseks. On oluline märgata seda, et vahel ei ole inimeste tegelikud vajadused selgelt sõnastatud ja jäävad siis ka meile märkamata.

Rahvas ja kirik sammuvad koos läbi maailmakorra muutuste, mida kumbki ei kontrolli. Kirik ja rahvas jagavad kokkuvõttes ikka ühist saatust. Rahva rõõm on ka kiriku rõõm, rahva mure ka kiriku mure. Kuid kui ilmneb rahva ülemeelikus eluviisides, siis on see kirikule märgiks mitte kaasa minna ja tõsiselt hoiatada.

Kiriku preesterlik funktsioon peab avalduma kõikidel aegadel meeleparandusele ja palvele kutsumise sõnades ja seda muidugi ka siis, kui rahvas kuigi palju enam palvetada ei oska. Kiriku prohvetlik kõne eeldab õigete sõnade leidmist aina muutuvates oludes.Rahva ja kiriku suhete teisel poolusel on aga kiriku need toimingud, mida ta teeb lähtuvalt oma olemusest ja mis tähendab teenimist evangeeliumi kuulutamise läbi sõna ja teoga. Jutlused, sakramentide toimetamised, õpetamine, kasvatamine, diakoonia, kultuuri ja väärtustemaailma kujundamises osalemine – kõik need lähtuvad ühest allikast ja liikumapanevast jõust. Selleks on Jumala ilmutus, selles sisalduv ning sellest järelduv ülesanne kõikide rahvaste, antud olukorras peamiselt oma rahva vaimulikuks teenimiseks.

Kuulutuse kadumatu ülesanne

Vahel öeldakse, et Euroopa Liidu idee on kadunud, sagedamini kuuleme seda, et Eesti idee on kadunud. Kuid küsimus EELK idee järele on tänane päevaküsimus.

Meie rahvakiriku ehk rahva jaoks oleva kiriku nimes seisab sõna evangeelium. Hea sõnum jääb selleks ka siis, kui ühed ütlevad, et oleme seda juba sajandeid kuulnud, teised, et miks see hea mõõgaga tuli, kolmandad, et tean ise paremini, mis mulle hea on, ja neljandad, et mind see ei huvita, sest tegelen kinnisvaraga ja ootan sealt häid uudiseid.

Reaalsena kuulutatud evangeelium elab ja puudutab inimest erinevates kontekstides ning saab lihaks talle olulistes tõsielu sfäärides. Professor Elmar Salumaa kordas Paul Tillichi väljendit, et sõnum olgu niisugune «…was uns unbedingt angeht» ehk selline, mis meid tingimata/tingimusteta puudutab.

Evangeelium saab elavaks ning puudutavaks dialoogi ja koostoime läbi nende elusfääridega, mis inimest reaalselt ümbritsevad. Käsitlen praegu siiski laiemaid valdkondi.

Evangeelium ja filosoofia, nimetagem neid Jeruusalemm ja Ateena, saavad arutleda ja koos rahvast õpetada ning rikastada küll. Filosoofia saab äratada tunnetuslikku huvi ja on vajalik mõtlemise treenimiseks. Kuid ta kaotab oma kasutatavuse ja jõu siis, kui asi tõsiseks läheb. Filosoofia ei anna hingerahu ja tavaliselt ei aita palju reaalsete raskuste ületamisel. Just evangeelium aitab inimest niisuguste otsuste langetamisel, millest oleneb õndsus ehk lõplikud asjad.

Evangeelium ja kultuur, nimetagem neid Jeruusalemm ja Eeden2 , saavad inimest harida, teda kasta ning lõpuks ka lõikust oodata. Kõige laiemas mõttes on evangeelium andnud Euroopa kultuurile näo, mille jumalikke jooni nende lahustatuse ja tuhmumise tõttu enam tähele ei panda. Kuid nad on olemas ja meenuvad vahel, näiteks siis, kui tekib konfrontatsioon võõraste jõududega nagu islam vm.

Siis võidakse uuesti avastada kultuuri elustanud evangeelium. Seega evangeelium ja temast toidetud kultuur kasvatavad. Evangeeliumi kuulutamise vorm kindlasti muutub kultuurimuutuse tingimustes. Kuid samas on kirikul vaja valvata seda, et evangeelium ise ei kohanduks nn kultuurinõuete järgi sotsiaalse semutsemise ajendil ja et kiriku tegevus ei muutuks sotsiaalseks semutsemiseks.

Kristlik kuulutus kasvatab inimest ning see toimub suures osas, ehkki mitte ainult, keele kaudu. Keele valdamine on üks hariduse mõõtusid ja kultuuri tunnuseid. C. R. Jakobson on kirjutanud kaunisti: «Keel on, kes üht rahvast rahvaks teeb; ta varjab üht lõpmata väge ja pühaust oma sees.» Evangeelium väljendub ja teoloogia formeerub keeles. Piibli tarkuskirjandus kujundas olemasolevale juurde just sellele sõnumile sobivat keelt. Taas kirjutas Jakobson: «Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus.»3  

Teises isamaakõnes tsiteerib Jakobson ühte eesti kirjanduse alustajat Brocmanni, kes oma eestikeelsete laulude juurde saksakeelseid salmikesi lisas. Üks kaksikrida kõlab: «Estnisch man in Kirchen höret, da Gott selber estnisch lehret.»4  Me ei saa jätta kellelegi teisele eesti teaduskeele, kunstikeele ja spetsiifilise teoloogia keele edasiarendamist. Selle kaudu kirik mitte ainult ei käi kaasas kultuurimuutusega, vaid saab selles kujundavalt osaleda, kuid üksnes ise seda keelt vallates ja nüüdsetes ühiskultuuriaegsest kristlusest võõrdunud tingimustes mõistetaval kombel edasi andes.

Käesoleva kultuurimuutuse üks jooni on individualismi kasv. Et sellega kaasneb ka üksildustunde juurdumine, on kirikul ülesanne uuel kombel pakkuda inimestele osadust ja kuulumise tunnet koos keskkonnaga, mis suudab kujundada nende väärtusmaailma.

Üks tendents on toonitada, et tahetakse uskuda ilma kuulumata (believing without belonging) ja endale kohustusi võtmata. Kuid ise olen kindel, et inimese sügaval sisimas elab ka igatsus kuhugi kuulumise järele ehk longing for belonging ning et see tarve ei olene kultuurimuutusest ega ole iseenesest tegelikult kadunud. Arvan, et see vajadus on alateadlik ja sellele ei ole veel leidunud sobivat väljendust ning seega ka vastust. Selles valdkonnas peitub kiriku üks ülesanne.

Teise joonena nimetan informatsiooni kasvu, mille pahupoolena näen süstemaatilise ja sügava hariduse ja harituse langust. Üksikteadmiste hulk tekitab teadmuse näivuse ja sageli mõistmise kahanemise. Virtuaalne keskkond kultiveerib fragmentaarse maailmapildiga ninatarkade mõju kasvu avaliku elu sfääris. Kiriku eneseharimine on vältimatuks eelduseks niisuguse kuulutuse kujundamisele, mis rahvale praegu omaste mõttemallide kaudu ligipääsetav on.

Kiriku kapital

Viimasel paaril aastakümnel sotsiaalsete nähtuste iseloomustamiseks kasutusele võetud sõna on vahel kasulik paigutada ka kiriku konteksti. Mis on kapital? Ladina sõnast caput (pea) tuletatud sõna capitalis tähendab kõige esmalt peasse ja elusse puutuvat, seega midagi üsna keskselt peamist ja elulist. Ilma peata ei ole elu, ei ole «peamist». Maapealse kiriku kapitali järele küsides lähtume tüvest või tuumast ja see on kirik kui ihu ise. Tervikuna ja meeltele haaramatuna. Kuid analüütilisemalt võime kirikut ning kiriku kapitali vaadelda ka funktsionaalsete tunnuste kaudu.

Kiriku sotsiaalne kapital kui üsna lai mõiste saab enim tervikut esindada ja kirjeldab kiriku suhet kogu sootsiumiga. Vist üllatutakse, kui avastatakse, et kaasajal kasutusel olevad kapitali mõisted lasevad end paigutada Jakobsoni poolt esitatud kolmikjaotuse alla! Näeme, et omaaegne põhjalik ja nn infoajastu eelne haridus võimaldas kujundada skeemi, mis kestab edasi ja laseb end kasutada muutunud kultuurioludes. Küsime siis ka täna, missugused on meie usk, eluviisid ja seadused ning kunstid ja teadused. Olgu see kodune ülesanne.

Evangeeliumile ehituv kiriku usuline kapital on aluseks kõigele muule, eriti moraalsele kapitalile. Kiriku moraalne kapital avaldub üsna hästi selles, kuidas kirik olmekiusatustes orienteerub ja neile vastu paneb ning kui tervendavana ta sootsiumis mõjuda suudab. Moraalse kapitali säilimiseks ja kasvatamiseks ei sobi moraaliloeng, vaid esmalt eesmärkide ja vahendite vahekorra pidev reflekteerimine ja õigete otsuste järgi elamine. Moraalne kapital määrab selle, kui sügavale evangeelium rahva seas jõuab.

Kiriku intellektuaalne kapital määrab ära selle, kui kõrgele evangeelium sotsiaalses mõõtkavas võiks jõuda. Intellektuaalne kapital moodustub paljude tegurite summast ja selle kandjad võib jagada kolme valdkonda. Esiteks kiriku enda otseses teenistuses ja palgal olevad inimesed keskvalitsuses, kogudustes, allasutustes nagu Usuteaduse Instituut jne.

Teiseks nimetan kristliku intellektuaalsuse kultiveerimist riigi poolt eraldatud ressursside abil, nagu nt Tartu Ülikooli usuteaduskond, kultuuriasutused ja muud tegevusvaldkonnad, mis otseselt suurendavad kristlikku intellektuaalset kapitali terves ühiskonnas.

Kolmas, suurim ja kandvaim on muidugi kogu Eesti kristlaskonna intellektuaalne potentsiaal, mis avaldub kiriku liikmete läbi erinevates elukutsetes ja ametites kõikidel ühiskonna tasanditel. Aina on vaja mõelda sellele, kui pikk on pink ehk missugune on intellektuaalse kapitali varu, kui palju ja mida oleks võtta haiguste, surmade, ootamatuste korral ning kriisiolukordades.

Kui kõnelda kiriku kultuurilisest kapitalist, siis ei ole see oma hargnevate niitide ja paljude eluvormide kaudu kuigi hõlpsalt jälgitav. Kristlik kultuur tähendab kristliku eluviisi kultiveerimist kõikidel elualadel. Moraalselt kujundavad seda kristlikud eluviisid, suhe loodusega, säästlikkus jm.

Haridusliku poole pealt on Eestis praegu koguni kaks magistriprogrammi, mille kaudu kristlik kultuuriline kapital pisut kasvada saab. Nendeks on religiooniantropoloogia magistriõpe Tartu Ülikoolis ja kristliku kultuuriloo magistriõpe Usuteaduse Instituudis Tallinnas. Ehk muutub kogu rahva hulgas tasapisi haritumaks ka just see, mille järgi Jakobsoni sõnade kohaselt ühe rahva vaimukõrguse järge ära tuntakse.

EELK haare tema väiksuses

Eesti vaba rahvakirik on küll organisatsiooniliselt kaheosaline ning rahvakeeles tuntud kui punktideta ja punktidega EELK, kuid üldises haardes ja koos vaadatuna on meie kirik samaaegselt suurem kui ükski olnud või olev riik. Ta on globaalne. Siin on ka meie raskused ja võimalused koos emamaa ja diasporaa vajaduste ja ressurssidega täna ning homme.

Apostlite tegude raamatu alguses kirjeldatud jüngrite lähetamine maa äärteni on ka eesti rahva puhul teoks saanud ja täna kujutab Eesti kirik endast otsekui saatkondade võrku üle maailma. Koguduste liikmed ja nende vaimulikud on nagu saadikud oma volikirjadega, saadikute kohustuste ja vastutusega. Aga kogudused on üksteisest väga kaugel ning liikmete arv väheneb vananemise ja surmade läbi.

Tänane päev 2. juuni 2007 on EELK ajaloo üheks maamärgiks, siin on praegu kohal kodumaal ja diasporaas asuva kiriku piiskopid Andres Põder ja Andres Taul. Ikka rohkem kodumaal koolitatud vaimulikke käib kuulutamas teistes riikides elavatele eestlastele. Ka see liikumine on märk kultuurimuutusest ning annab samas tunnistust kiriklikust koolitusest kultuurimuutuses.

Oleme ajas, kus teoloogilise koolituse kandjaks on jäänud kodumaal kõneldavas eesti keeles antav teoloogiline haridus. Selle hariduse eripära ja olemuslikkust ei saa korvata olukord, kus noored väliseestlased õpivad ükskõik kui heades inglis- või saksakeelsetes ülikoolides. Kuulutus vajab emakeelt ja õppimist emakeeles, sest keel on avalikuks saanud mõistus. Peame ühise rahvakirikuna hoolitsema ka selle eest, et koolitus saadaks samas keeles, milles kuulutatakse – da Gott selber estnisch lehret.

 

1 C. R. Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 13.

2 Heebrea sõna eden tähendab armsust ja Eedeni aed siis armsuse aeda, mida inimene pidi hoidma ja harima ja mille viljadest ta sai süüa.

3 Jakobson (1991), 21.

4  Jakobson (1991), 35.

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)