Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kirik ja akadeemia

01.03.2019 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Teema leidmisega minu esimese kolumni jaoks Eesti Kiriku veergudel pole raskusi. Ülikoolis töötava teoloogi jaoks on kõige lihtsam, aga ka kõige olulisem kirjutada kirikute suhetest ülikoolidega ehk kokkuvõttes akadeemiaga.
Kirikul on akadeemiat vaja, sest kirik peab kogu aeg tegelema sellega, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. See, kust kirik tuleb, on esmalt määratud Piibliga. Seda peab oma liikmete jaoks tõlgendama. Hiljemalt Martin Lutherist saadik tähendab tõlgendamine kindlasti ka tõlkimist ning Piibli kättesaadavaks tegemist võimalikult paljudele. Aga tõlkimine nõuab omakorda keelte, keeleteaduse, kirjandusteaduse ja ajaloo tundmist. Korralik tõlkimine saab toimuda ainult aastatepikkuse õppimise ja uurimise tulemusena. Tõlkijaid peab alati olema mitu, et tekiks dialoog, et oleks kriitilisi hindajaid.
Samuti peab kirik olema dialoogis oma ajalooga, senise kristliku mõtte ajalooga. Nii kirikulugu kui dogmadelugu peegeldavad Piibli tõlgendamise keerdkäike, kiriku enesemõistmise arenguid, erinevate ajastuste kristlaste erinevaid küsimusi. Piibliteaduste ja kirikuloo kõrval on kiriku õpetuse süstemaatiline käsitlemine meie kaasaja kontekstis möödapääsmatu.
Ühiskonna ja tehnika arenguga, või miks mitte ka kliima muutumisega, kaasnevad üha uued ja uued küsimused. Sellele, kuidas peaks kirik neile küsimustele vastama, aitab tuge leida pühakirja ja kiriku mõtteloo üha uus kriitiline lugemine. Eri konfessioonid vajavad veel lisaks erispetsialiste, kes suudavad ühe või teise kiriku õpetuslikke arutluskäike rekonstrueerida ja konstrueerida.
Lõpuks vajavad kõik kirikud ka praktika lakkamatut ajakohastamist. Ka siin tingib ühiskonna ja inimese muutumine uusi küsimusi, mis paratamatult näiteks hingehoidu või kirik­likku laulukultuuri mõjutavad. Siingi on tarvis õppida minevikust ja olla nüüdisaegne.
Kõige paremini on selline akadeemiline töö meie kaasaegsetes läänelikes ühiskondades kindlustatud ülikoolides, sest akadeemikutel on kõige rohkem aega ja võimalusi pühenduda keerulistele küsimustele. See ei tähenda, et vaimulikel või kiriku ilmalikel liikmetel ei võiks olla tahtmist ja oskusi eelnevaga tegelda. Kindlasti on sedagi. Lihtsalt uurimine ja õpetamine annavad põhitöö raames akadeemikutele eelise.
Lisaks puudub väljaspool akadeemiat formaalne sund ennast pidevalt kontrollida, lasta teistel endale kriitilisi küsimusi esitada või enda töö kvaliteeti väga kõrgete standardite järgi hinnata. Akadeemias on see kindlustatud, sest riiklik kõrgharidusseadustik garanteerib lakkamatu kvaliteedi kontrolli.
Aga veel: kusagil mujal kui akadeemias ei saa kirik olla nii tihedas kontaktis kõikide muude teadustega ning kogu inimajaloo teadmistega kui just akadeemias. Toon näiteks piibliteadused, mis ühelt poolt vajavad terve hulga teadusalade abi, aga teiselt poolt ka annavad neile midagi. Sest piibliteadused on juba piisavalt vana distsipliin selleks, et enamik uuemaid saaks sellelt õppida.
Nii on üks tavaline piibliteadlane lõputus dialoogis keeleteaduse ja kirjandusteadusega, klassikalise filoloogia ja assürioloogiaga, arheoloogia ja ajalooga, judaistika ja patristikaga, folkloristika ja võrdleva usundilooga. Teatavasti läheb tarvis isegi botaanilisi, zooloogilisi, geoloogilisi ja geograafilisi teadmisi.
Aga laiemalt lisanduvad teoloogide jaoks ülikoolides veel tänapäeva inimese ja ühiskonna mõistmiseks olulised distsipliinid nagu psühholoogia, sotsioloogia või antropoloogia. Isegi majandusteaduse ja õigusteaduse abi kasutatakse kristlikes kirikutes, sest organisatsioonidena peavad need ju keerukas ühiskonnas toime tulema.
Loomulikult on akadeemial tarvis ka kirikut. Formaalselt on kirikud – isegi Eestis – suurimad organisatsioonid ühiskonnas, mis vajavad uut tööjõudu ja uut teadmist. Kirik on akadeemia jaoks väga tähtis tellija. Ilmselt tähtsam veel on see, et kirik kindlustab akadeemia katuse all terve rea ülal nimetatud teoloogiliste distsipliinidega tegelemise.
See omakorda võimaldab paljudel teistel erialadel ning laiemalt ühiskondlikel elualadel olla konstruktiivses dialoogis teoloogilise teadmise ja mõttega. Lisaks vahendab kirik akadeemiasse suure hulga küsimusi, mida muidu ei oskaks näiteks filosoofid, psühholoogid või sotsioloogid küsida. On ju Eestis viimasel ajal olnud kirik osaline näiteks selles, et akadeemias arutletaks põhjalikumalt, mis on traditsioonilised väärtused.
Kirik ja akadeemia on head, lausa lahutamatud partnerid. Jätkugu viljakas koostöö.
N6mmik,Urmas_4 copy

 

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,
kolumnist

Urmas Nõmmik on piibliteadlane, kes töötab Tartu ülikooli usuteaduskonnas Vana Testamendi ja semitistika dotsendina ning on praegu ka teaduskonna juhataja. Nõmmik on kaitsnud oma doktoridissertatsiooni Marburgi ülikoolis ning ainsa Eesti teoloogina habiliteerunud (Müncheni ülikoolis).

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid. (Ps 98:1)