Kirik ei taju enda kohta

Religioon ja kirik on olnud lahutamatuks osaks Eesti arenguloos, kui välja arvata okupatsiooniaeg, mil kiriku osatähtsus oli vähene, sest kehtis üks ja ülim usk õndsakstegevasse kommunismi. 
Nõukogude imperialistliku ajastu lõpp tõi kaasa aktiivse usulise liikumise, mida mõjutasid soov ja tahe leida kusagilt kinnitust, jõudu ning toetust oma vabaduseihalusele.
Nüüd oleme vabad, võime mõtelda, ütelda ja teha, mida soovime, andmata endale aru, kas meie mõtetel, sõnadel ja tegudel on ühiskondlikus plaanis positiivne või negatiivne väärtus. Kristlikust moraalist pole sageli kohane rääkidagi, kuigi maineka Hudsoni Instituudi hinnangul oleme üks suurima usuvabadusega riike maailmas.

Halvem valikuvõimalus 
Milles need usuvabadusel põhinevad väärtused seisnevad, kui me ühiskondlikult ei taju kiriku rolli poliitilistes, majanduslikes, sotsiaalsetes ega hariduslikes valdkondades? Kas meie jaoks on kiriku roll muutunud lihtsalt empiiriliste tunnete väljenduseks, kui mõistame hukka Püha Vaimu kiriku territooriumil toimunud meelelahutusürituse?
Traditsiooniline ettekujutus kirikust avaldub autoriteetse organisatsiooni ja selle juhtide sõnades ning tegudes, sest pastor oli inimene, kes luges, uuris ja teadis, mistõttu polnud kellelgi põhjust kahelda püha isa sõnades ning nendele allumise vajaduses. Kaasaegses ühiskonnas aga leian, et kirik ei taju enda kohta ühe osana Eesti riigist.
Kirik on ennast asetanud vaeste ja väetite, hingeabi vajavate inimeste aitajaks, mitte laiema sotsiaalse mõjuvõimu rakendajaks, milline positsioon kunagi kirikule kuulus. Seejuures tuleb tunnistada, et tolerantses ühiskonnas, kus igaühel on õigus ja vabadus valida endale religioon, ei saagi kirikul domineerivat ühiskondlikku rolli olla, kuid ühiskonnast eraldatus on veel halvem valikuvõimalus.

Kas osaleda poliitika kujundamisel?
Loomulikult võib demagoogiliselt väita, et kirik on Eesti põhiseaduse järgi riigist sõltumatu, kuid seda on iga religioon, selleks ei ole vaja ehitada tornidega hooneid ega koogutada altari ees. Religioon kui selline on paratamatult sõltumatu ja sügavalt isiklik osa inimese hingeelust. Ilmselt kirikujuhtide jäik kinnihoidmine traditsioonilisest kirikust kui usulisest asutusest ongi põhjus, miks me ei tunneta kiriku rolli erinevates ühiskondlikes valdkondades.
Tegelikult ei taju me kiriku rolli mitte üksnes riiklikul tasandil, vaid ka oma igapäevases argielus, mis enamikul juhtudel piirdub kirikute külastamisega jõulude ajal või pühakoja kui arheoloogiliselt huvitava vaatamisväärsusega tutvumisega.
Miks ei võiks kirikuisad jõulisemalt osaleda aktiivse poliitika kujundamisel? Kas meil oleks sellest midagi kaotada? Vaevalt küll.
Kui inimene on paratamatult hingeline olend, mille üheks osaks on tema uskumused, siis kiriku tõrjumine ühiskondlikult aktiivsest elust pigem piirab meie õigusi ja vabadusi, jättes meid ilma pluralistliku kaasaja mõjutamist vajavatest olulistest seisukohtadest.

Raivo Kaer,
Tallinna ülikooli riigiteaduste instituudi üliõpilane,
Tallinna Püha Vaimu koguduse liige