Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kiri Veljo Tormisele

18.06.2003 | | Rubriik: Kirikuelu

Ühel päeval helistas toimetusse isa Vello Salo ja juhtis meie tähelepanu ühele aastatetagusele ajaleheloole, mille sisu tänase päeva kontekstis jätkuvalt aktuaalne on. Tegu on Hugo Lepnurme kirjaga Veljo Tormisele, mis on avaldatud 10. veebruaril 1995. a Kultuurilehes. Vello Salo soovis, et Eesti Kiriku lugejad saaksid Hugo Lepnurme kirja lugeda ja mõtleksid tema sõnadele:
«Meie rahvale on kingitud haruldane võimalus mõtelda ja otsustada oma südametunnistuse parima osa järgi. Kui praegu pöörame selja maailmaajaloo keskpunktile – Kristusele – võib meid tabada aga juutide minevikusaatus – laialipildumine teiste rahvaste sekka ja saamine pilke ja näkkusülitamise subjektiks.»
Tormise viiekümnendaks sünnipäevaks 9. augustil 1980
Kallis Veljo!
Õnnitelles Sind südamest Sinu elu haripunkti-aastail, mõtlesin kaua, mida kinkida Sulle. Lõpuks leidsin: kingitusese omab kingisaajale harva seda väärtust, mida sooviks anda kinkija, ja otsustasin kirjutada kui Kuusalu mees Kuusalu mehele väikese sünnipäevakirja. Alguses tahtsin kõnelda selle sisu 9. augustil, aga arvan, et peorahvas ei suuda seda kuulata tähelepanelikult ja ma ise ehk ei väljendu küllalt ilmekalt. Loe siis vaikuses omaette!
Oled ainulaadne nähe eesti muusikas, vaimuelus ja kogu meie rahva käekäigus. Ega Sa pole sellist osa ise püüdnud ega saavutanud. Sa oled teinud alati hoolsalt ja põhjaliku uurija-vaimuga seda tööd, mida tunned olevat oma töö. Mulle ja paljudele teistele paistab Su eluülesanne olevat lülikeseks, mille kaudu meie väike rahvas võiks oma eksistentsi jatkata.
Tean, et tunned muret selle eksistentsi pärast – rahva tuleviku pärast. On tõsist põhjust mureks ja pessimismikski.
Olen pidanud paljude eluaastate vältel puutuma kokku sageli ootamatult ja vähemagi omapoolse initsiatiivita mitmesuguste ja mõnikord kummaliste inimestega ning nendele selgunud mõtetega meie eesti rahva mineviku ja tuleviku küsimusis. Neis kokkusattumisis näen nagu mingit maakera-, igal juhul inimestevälist juhtimist.
Järeldusena olen muutunud mõnevõrra optimistiks. Optimistiks, nagu mu inspireerijadki: tingimusel, kui.
Arvan, et Sa Raamatute Raamatu tarkust pikema jututa üle parda ei viska. Selle tarkuseraamatu üks keskseid mõtteid on: inimese ja rahva suhtumise järgi loodusse ja Loojasse kujuneb ta saatus.
See toimub raudse, inimmõistust ületava järjekindluse ja täpsusega. Otsustavad vaimsed ja moraalsed kategooriad.
Olen hakanud otsima meie rahva kurva ajaloolise saatuse põhjuseid. Tõuke selleks andis mu tutvus 1952.–55. aastail kadunud Nikolai Goldschmidti esimese abikaasa, lauljanna Lulli G-ga, kellel paistis olevat selgeltnägija võimeid. Ta ütles kaks korda muu jutu seas endastmõistetava kindlusega: «Eesti, ja üldse soome sugu rahvaste vaimselt kõrgeim ajajärk oli 3000–4000 aastat tagasi. Siis olime oma Jehoova tundmise poolest kohe juutide järgmised. Säält alates hakkasime seda tunnetust kaotama ja oleme käinud seetõttu alla.»
Teiseks on mul meenunud sageli Läti Henriku kroonika tsitaat: «Nemad (s.o eestlased) kummardavad hiit, meie Kristust.»
Mõned meie praegused teoloogid arvavad eelnenuvat muinaseestlaste panteistlikule jumalate-haldjate kultusele, keda tunnetati looduses, maailma valitseva ainujumala kummardamise.
Juureldes küsimuse kallal kardan, kas pole me esivanemad tõesti selle oletatava ainujumala – Jehoova – austamise kadumisega või vähenemisega kaotanud oma lugupidavat suhtumist kaasinimese vastu ja vaimset distsipliini. Eestlase kade üksteisele jala tahapanemine on ju tuntud vanulgi ajul. Kas pole saanud naiseliku algupäraga tundeelu ülekaalu meheliku abstraktse mõtlemise ees? Kas ei näita eesti keele mugavalt-lõtv hääldamine, võrreldes teiste rahvaste keeltega, eluliselt vastutava valmisoleku vähenemist? Kas pole tegu juutidele antud esimese käsu «Sina pead Jumalat oma Issandat armastama kogu oma südamest, hingest, meelest ja jõust» täitmata või hooletusse jätmisega meie esivanemate poolt?
Juudid, see ajaloo valikrahvas, tegi selle raske vea pika aja jooksul ja märkamatult. Kõigi aegade usu- ja moraalikoodeks – kümme käsku – saadi jõulise ilmutusena, olles ühenduses kosmilise energiaallikaga. Selle allikaga olid ühenduses hiljem prohvetid, kes näitavad rahva kohutavat, nuhtlusi väljakutsuvat ülekohut. Rahva parimatele mõtlejatele oli Vana Testament vaimu ümberkujundamise ja harimise juhtnööriks. Kuidas asi oli psühholoogiliselt võimalik, näitab 5. Moosese raamatu 30. ptk 11–16 salm.
See elu ja surma küsimusena asetatud probleem muutus aja jooksul dogmaatiliseks süsteemiks, milles polnud enam inimese isikliku võitluse ja vastutuse momenti. Isiklik eluühendus kosmosega kadus. Selletõttu ei suutnud Kristuse-aegsed juudi haritud rabid – juhtiv ja valitsev intelligents – enam mõista, et üks peaaegu kerjusena ringihulkuv prohvet, kelle sarnaseid kõndis Palestiinas mitmeid, on Tee, Tõde ja Elu, see oodatud rahva lunastaja-Messias.
Ja selle mehe ristilöömine näitas maailmale, et tegu oli keskse maailmaajaloolise kujuga. Juutide vapustav saatus – Kristuse ristilööjate saatus – on selle raskemakaaluliseks tõestuseks.
Kas polnud ristirüütlite vallutus 13. saj alul karistuseks meie rahvale selle eest, et nad olid ehk kaotanud oma vaimse võime võtta omaks Kristus rahulikul teel, keda meie maal sajandeid enne sakslaste tulekut kuulutati (ka Kuusalu kirikut mainitakse Ojamaa kloostri filiaalina 1164. a.)? Kas ei olnud selle võime kaotuseks pikaldane üleminek inimeselt võrdlemisi vähe nõudvale «hiieteenistusele» range, vastutuse ette asetava «altariteenistuse» juurest?
Dr Juhan Luiga peab Jüriööd sakslaste provotseerituks, selleks, et anda põhjust eesti rahva hävitamiseks. Ta leiab, et eesti rahva tolleaegsed juhid ei suutnud käesolevat momenti õieti hinnata, vaid elasid-tegutsesid mineviku kangelaslikkuse ulmades ja osutusid lõppude lõpuks seega ise kaassüüdlasiks meie rahva kohutavas, Jüriööle järgnenud hävitamises.
Kas tuleb kõike feodaalide ülekohut eesti talupoja vastu pidada ainult väljasttulnud sakslaste süüks? Kas polnud meie hulgas Tõnis Maidelle, kes on ikka osutunud tigedamaiks võõrastest?
Juute on, hoolimata suurimast inimvaenulikust ülekohtust ja karistusena nende vastu suunatud teiste rahvaste vihast, säilitatud valikrahvana läbi aegade. Pruugib ainult jälgida majandus-, poliitika- ja kultuuriajalugu. Kas on võimekamat ja intelligentsemat rahvast?
Mis praegu, meie silme all, sünnib Iisraelis, on meie ajastu suurim ime. Selle ime teostumine jatkub ja viib Piibli järgi selleni, et oma isade pinnal satuvad nad viimasesse hätta teiste rahvaste piiramisrõngas, kus nad võtavad vastu Ristilöödu oma Messiana.
Suurte, kohtulike, kogu planeeti haaravate sündmuste järgi läheb juutide kätte maailmavalitsus, millega ka teised rahvad nõustuvad (või sunnitakse nõustuma). Siis on nõusolek palju kergem, sest see valitsus on läbinisti tõe ja armastuse – kümne käsu ja mäejutluse alusel. (Praeguse juutide – osa juutide – meelsuse juures äratab see pahameelt. Juutide ellusuhtumise muutumine on aga juba alanud.)
Eesti rahva säilimine läbi ajaloo on minu jaoks müsteerium. Loodusseaduste järgi peaks ta olema juba hävitatud.
Kas pole meie sügavaimas kihis siiski, hoolimata suurest rikutusest, mis ületab meie naabrite pahed, toda alul mainitud salapärast elusuhtumuslikku väärtust: «kohe juutide järgmised»?
Meie rahva loomuses on tublisid omadusi, mida imetlevad teised (ja mille kadumist me kardame). Kas pole üheks tähtsamaks vast juba vanimate ajalooallikate poolt mainitud eesti rahva rahuarmastus, agressiivsuse puudumine, mille tõttu me oleme langenud süütu kannataja ossa ja millised kannatused pole lasknud seda aegade vältel tekkida või kasvada?
Kui me valikrahva lähedust tõesti väärime (mind paneb mõtlema ka Sinu väljendatud mõte ühel Helil. Liidu koosolekul, arutades Harri Otsa laulu «Abram ja ruts» – «naiivsetel eestlastel puudub vaen ja vihkamine juutide vastu». See suhtumine võib kaaluda ajaloo juutidega seotud pöördeaegadel palju), siis peaksime hakkama juba praegu, ilma katastroofi ja surveta, võtma isikliku ja ühiskondliku elu aluseks Tee, Tõe ja Elu. See võiks kanda meid läbi tõeliste globaalsete katastroofide ja kohtute. Sel teel oleks meil tulevikus rahvaste peres väga ilus osa. Seda osa on näinud meie rahva selgeltnägijad ja võimalust selleks – «Eesti rahvas võtab vastu tuleviku rahuriigi seadused esimesena» (muidugi tingimusel kui).
Vabanemine ümbermõtlemise teel meie kaugete ja lähedaste esivanemate vaimseist eksiteist ja Kristuse omaksvõtmine tähendaks ujumist vastuvoolu, mis pole kerge. Aga kuna üldist pärivoolu minek on liiga kohutav ja vastuvoolu pingutuse tasu väga ilus – päälegi ainuke pääsetee, siis peaksid sellega algama meie rahva mõtlejad ja haritud pead, olgu neid alul ka üksikuidki.
Säärane perspektiiv teeb mind optimistiks. (Kui mind poleks kaks korda visatud välja konservatooriumi pedagoogide hulgast, vaevalt oleksid küpsenud sellised mõtted.)
Pidades Sind mu ideekäigu mõistjaks, soovin Sulle tarmukust, püsivust ja mõttepaindlikkust Sinu isikliku ja meie rahva ülesande täitmiseks! Ning pikka iga selleks!
Parimate juubelisoovidega
Hugo Lepnurm
Lõikuskuu alul 1980

Lugupeetav ja armas Lea Tormis!
Õnnitlen Teid abikaasa suurel tähtpäeval, tänan olemast talle kauaaegseks toeks ja innustajaks! Kuigi ma ei tunne Teid palju (Teie isaga olime küll sõjapäevil sõbramehed), julgen esitada siiski intiimsevõitu palve.
Kirjutasin Veljole sünnipäevakirja, mis on ehk raskesti mõistetav. Pidin seda tegema, ma ei saanud teisiti. See pole loetav korraga ja kiirelt. Palun Teid: ärge laske Veljol seda kohe ära visata, kui ta seda ei mõista või kui see äratab protesti. Võibolla on neid ridu siiski vaja kunagi.
Parimate soovidega
Hugo Lepnurm

Järelsõna
Praeguseks on möödunud selle kirja kirjutamisest rohkem kui 14 aastat. Kirja saaja avaldas mõtet, et kirja võiks kuskil ära trükkida. Arvan, et kogu maailma mõtlejad pead on hakanud üha rohkem tunnetama meie tsiviliseeritud ühiskonna elu jatkumise võimatust praegusel kujul.
Meie rahvale on kingitud haruldane võimalus mõtelda ja otsustada oma südametunnistuse parima osa järgi. Kui praegu pöörame selja maailmaajaloo keskpunktile – Kristusele – võib meid tabada aga juutide minevikusaatus – laialipildumine teiste rahvaste sekka ja saamine pilke ja näkkusülitamise subjektiks.
H.L.
Jaanuar 1995

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)