Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kiri teekonnakaaslastele vahepeatusest

04.09.2013 | | Rubriik: Arvamus

Hiljuti oli juhust mõelda selle üle, kust me tulnud oleme ja kuhu teel oleme. Suur üleeuroopaline sihtasutus Europeana viis käsikäes meie rahvusraamatukoguga Tallinnas augustikuu kahel viimasel päeval läbi kogumisaktsiooni «Europeana 1989», millesse ka mina olin kaasatud abijõuna suhtlemisel meediaga.
Rahvusraamatukogu töötajad tulid isegi vabal päeval kohale, et koguda mälestusi, fotosid, plakateid jms, ja jäädvustada kõikvõimalikke esemeid sellest perioodist, mil Eesti ja teised riigid-ühiskonnad kogu «Molotovi-Ribbentropi vööndis» (ehk maade reas, mis ulatub maakaardil Läänemerest kuni Rumeenia ümbruseni välja) olid kogemas suuri üleminekuid ja isegi vapustusi 24–25 a eest. Seega muutuste ajast meenutuste kogumise aktsioon ei oleks saanud üldse aset leida, kui paljud inimesed ei oleks reageerinud meie üleskutsele.
Eesti Rahvusraamatukogu töötas efektiivselt ja seal oli hea viibida. Kahe päeva vältel külastas suurt paekivist maja umbes 100 inimest, kellest paljud olid kaasa võtnud teistega jagamiseks huvitavaid ja tähendusrikkaid meeneid. Balti kett – see tähendas momenti, mil kolm Läänemere-äärset rahvast ühendasid käed.
Nagu teleajakirjanik Andres Raid ütles paneeldiskussioonil, pole tema näinud ei enne ega pärast sellist sära eestlaste silmis. Nii ei jätnud rahvusraamatukokku kogunenud inimeste meenutused külmaks meidki, kes me tegelesime seal n-ö köögipoolega.
Hoolikalt valitud ja rahvusraamatukokku kogumispäevade käigus kohale toimetatud esemed ja nendele olulist konteksti lisavad jutustused riputatakse lähiajal üles Europeana koduleheküljel www.europeana1989.eu, kus üliõpilased, uurijad, õpilased ja niisama uudishimulikud kõikjalt maailmast võivad käia kogumispäevade «saagiga» tutvumas.
Järgmisel aastal tähistame veerandsajandi möödumist hetkest, mil inimesed tänavalt tõukasid Berliini müüri praktiliselt paljaste kätega maha, ikka lääne poole.
Oleme praegu poolel teel kusagile. Poolel teel sellise Eesti poole, mis on endiselt ümberkujunemisjärgus. Ida-Berliinist pärit ajaloolane Frank Drauschke, kes tegeleb Europeana 1989 korraldamisega, on öelnud, et Ida-Euroopa noortel puuduvad samasugused rasked kogemused elust, mis iseloomustavad nende isade-emade ja vanavanemate käekäiku. Maailm on valla noorte vabade inimeste ees. Kes teeb oma elust meistriteose ja kes elab tagasihoidlikumalt – see oleneb arvestataval määral konkreetsest noorest inimesest ise.
Eakamate põlvkondade hulgas leidub aga indiviide, kes on uuemal ajal muutunud nostalgiliseks nende asjade järele minevikus, mida nad varem hoopis vihata võisid. Ka see mõte pärineb Drauschkelt.
Oleme poolel teel kusagile, ja alati pole kerge. Keegi pole lubanud, et teekond, millel asume, saab olema meelakkumine. Tulevikus on vaja ennast isegi rohkem kokku võtta ja miks ka mitte targemini töötada. Lihtsamad asjad on tehtud (näiteks arvestatav kogus metsa käibevahendeiks konverteeritud ning Tallinna südalinnast turiste teenindav taristu tehtud).
Kuid kuidas me võidame endale tegelikult kätte ihaldatud töökohad mugavates töötubades? Selleks tuleb rinda pista riikidega, kellel on meist suuremad olmelised võimalused.
Paavo Loosberg Torontost on juhtinud tähelepanu artiklile, mis ilmus 1938. a Briti väljaandes News Chronicle, autoriks Lionel Smith. Smith kirjutas tollal Eestist kui osalt veel lastekingades ühiskonnast, kiitis aga Eesti Vabariigi uut põhiseadust, mis aitab Eesti ühiskonnal tulla välja vaikivast ajastust. Smith sedastas: «Eesti on noor vabariik, mis pole veel täisikka jõudnud. 24. veebruaril tähistab Eesti Vabariik oma olemasolu 20. aastapäeva.»
Ilmselt pole meiegi ühiskonnana veel 100% välja kujunenud. Pürgime stabiilsuse, heaolu ja elu korraldatuse poole, mis iseloomustab näiteks Soomet. Võimalik, et mõned inimesed jätsid rahvusraamatukokku tulemata või on üldiselt entusiasmi kaotanud, sest heaoluühiskonna pudrumäed ei ole olnud kiired Eestisse saabuma. Kindlasti esineb meie ühiskonnakorralduses defekte. Keegi aga ei kuulutanudki 25 a eest, et oleme võtmas ette kerget teekonda. Teadsime vaid, et vanaviisi ei saa jätkata.
Tahtsin kirjutada teiste hulgas nendele inimestele, kes tunnevad väsimust või koguni pettumust. Tahtsin öelda, et see maa on meie endi kujundada. Vastutame koos Eesti olemuse eest. Teame Pauluse kirjast roomastele, et kannatlikkus toob läbikatsutuse ja läbikatsutus lootuse. Ka Jaakobus kirjutab kannatlikkusest, «et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka».

Estam,Jyri_9

 

 

 

 
Jüri Estam,
kommunikatsioonikonsultant

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)