Kiri peaministrile

Tigu soovinud kord parteisse astuda. Tema naisele see ei meeldinud: «Sul maja seljas, mul maja seljas. Milleks sulle veel parteid vaja on?»

Kogudustel ka oma majad – pühakojad, kuid nende säilitamine käib selgelt üle jõu. Ei jää muud üle, kui tuleb parteisse astuda! Elu on näidanud, et kümnekonna pühakoja remondi saab sedaviisi lahendada, aga probleem tervikuna jääb. Pühakodade säilitamise ja arengu programm on pikemat aega olnud kogudustele lootuseks ja ootuseks. Kuid uhketest kavadest, mis 2003. aastal vabariigi valitsus heaks kiitis ning mille elluviimiseks pidi kuluma kümme aastat, on saanud tänaseks üha kaugenev unelm ning enam kui ühe inimpõlve pikkune ettevõtmine.

Töödega venitamine ei tule kellelegi kasuks. Pühakodade lagunemisprotsess kestab, tööde mahud suurenevad, ehitushinnad tõusevad ning täiesti ettearvamatu on pikaajalise perioodi lõpuks programmi kogumaksumus. Selge on vaid see, et esialgu plaanitud 700 miljoni krooni asemel saab summa olema kordades suurem. Vaadates aga senist asjaajamist ja suhtumist, ei saa ilmselt välistada ka varianti, et plaanitud 700 milj krooni kasutamise järel öeldakse, et ressurss on ammendunud ja programm loetakse lõppenuks! On küll demagoogiline ja küüniline, aga teps mitte võimatu. Poliitikutega vesteldes ei nähta võimatut ning iga-aastaste rahaeralduste suurendamine kaks kuni kolm korda ei tohiks nende arvates olla probleem. Taotlusi on esitatud tähtaegselt ja korduvalt, on antud ka lubadusi, mida ei tule – on raha.

Kui 2005. a eraldati riigieelarvest pühakodade programmi jaoks 14 miljonit, siis 2006. a eraldus on sama suur ning 2007. a on kavandatud eraldada 16 miljonit krooni. Kasv 2 miljonit krooni on naeruväärne, sest selle eest ei saa tasutud isegi kõiki võlgasid, mis käesolevast aastast järgmisse aastasse rahapuuduse tõttu üle lähevad.

2005. a leevendas olukorda lisaeelarve, millega eraldati pühakodade programmile ligi 6 milj krooni. Sama lootus oli ka käesoleval aastal ning põhjust selleks andis kultuuriministri Raivo Palmaru lubadus taotleda lisaeelarvega raha juurde. Tänaseks on selgunud, et kultuuriministeerium jättis oma taotlustest pühakodade programmi välja ning lisaraha ei tule, mis omakorda tähendab, et 2006. a üle plaani teostatud tööde eest tuleb järgmise aasta eelarvest tasuda 2,3 miljonit krooni. See oli ka peamiseks põhjuseks, mis ajendas konsistooriumi peaminister Andrus Ansipile kirjutama.

Kultuuriministeeriumi ametnike käitumine on enam kui kummaline. Järjekindlalt on eiratud taotlust suurendada pühakodade programmi rahastamist ning nende vastused arupärimistele on suurepärased näited demagoogiast. Esile tõstetakse töövõite väljaspool pühakodade programmi ning paistmaks avalikkuse ees paremas valguses, paisatakse välja miljoneid, mis muude otsuste alusel on ühele või teisele kirikule eraldatud või plaanitud eraldada. Ei puudu sellest loetelust kahjuks ka nn poliitiline katuseraha.

Ilmekalt tõestab programmi alarahastamist asjaolu, et Tallinna linn eraldas käesoleval aastal kirikute renessanssi programmi raames objektide rahastamiseks 18 milj krooni, mida on rohkem kui riiklik programm annab üle riigi. Kirikute renessanssi programmi kutsus mõne aasta eest ellu Keskerakond. Kui võimul olid «äraostmatud ja aatemehed», kärbiti raha pea 2,5 korda. Teise suhtumise ja kvaliteedi sai programm taas pärast Jüri Ratase saamist linnapeaks.

Mida toob eeloleva aasta pühakodade programm luteri kirikule? Põhiobjektide investeeringuteks on plaanitud 8,3 miljonit ning suuremalt jaolt läheb see juba eespool mainitud ületulevate võlgade tasumiseks ning pooleliolevate tööde jätkamiseks. Suurematest võiks siin nimetada Järva-Peetri, Harju-Jaani, Haljala, Tõstamaa, Suure-Jaani, Pindi ja Roosa kiriku katuse avarii-restaureerimistöid, Viru-Jaagupi ja Valjala kiriku tornikiivri avarii-restaureerimistöid. Näpuotsaga jääb raha (0,4 miljonit) uute objektide töössevõtuks. Selle eest on plaanitud alustada töid Käru kiriku katusel ja Püha kiriku kooriruumis. Lisaks eraldatakse väiksemaid summasid projekteerimistöödeks, piksekaitsete ja valvesignalisatsioonide paigaldamiseks ning kunstiväärtuste restaureerimiseks. Kokku peaks see andma ligi 0,5 miljonit krooni.

Veendumaks, et tegemist on tõesti väga väikeste summadega, on kas või see, et Narva Aleksandri kiriku torni taastamise maksumuseks, mis tänu Euroopa Liidust saadud toetusele on käima läinud, saab olema 30 miljonit krooni.

Lõpetada tahan taas poliitilistel teemadel ja lõbusamates toonides. Viimane aeg on jätta sinnapaika isiklikele ambitsioonidele tuginev kirikupoolne seltskondlik flirt võimulolevate poliitiliste parteidega ning mõelda tõelistele võimalustele valitsemisel kaasarääkimiseks. EELK peaks liituma moodustatava Eestimaa roheliste parteiga ning selle tulemusena tekiks suurima liikmeskonnaga poliitiline jõud ja me saaksime välja panna oma peaministrikandidaadi. Roheline on elu ja lootuse värv. Hea lugeja! Võta seda lustaka naljana või tõsimeeli, aga senisest kindlamat lootust on vaja.

,

kantsler