Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kirg ja kirgastus

25.05.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

Kui räägime eesti kirikumuusikast, tuleb meil sageli jutuks Tuuliki Jürjo – organist, koorijuht ja helilooja, kirikumuusika organiseerija, kes viimastel aastatel Narva muusikaelus tähtsa koha omandanud.


Organist Tuuliki Jürjo ja viiuldaja Leena Laas esitasid sel kevadel Eesti kirikutes kirglikkusega vürtsitatud kontsertprogrammi.

Küll on ta mõnda suurejoonelist kontserti juhatamas, küll astub üles mõne oma helitööga. Selleks kevadeks oli ta koos viiuldaja Leena Laasiga  kokku pannud kava «Kirg ja kirgastus», millega võeti ette kontserdireis läbi kogu Eesti: Viljandi, Jõhvi, Rakvere, Haapsalu, Tallinn, Rapla, Valga ja Tartu. Tallinnas esineti 13. mail Rootsi-Mihkli kirikus.

Hea teineteisemõistmine

Mind oleks õigupoolest rohkemgi huvitanud Tuuliki Jürjo kui koorijuht ja helilooja. Kooriga reisimine on aga teadagi tüki tülikam ja kulukam kui kahekesi. Organist oleneb aga väga palju pillist, millel ta juhtub mängima, ja mine tea, milliseid kõlapeensusi näiteks Rootsi-Mihkli orelilt välja on võimalik võluda. Äkki saaks midagi veelgi põnevamalt teha?

Kirg ja kirgastus – mida sellega öelda on tahetud, millist muusikat saab selle teema all pakkuda? Ja üldse – kirg? Ei kõla just eriti vagalt. Aga esinejaid arvestades võis oletada, et nende kontserdile minnes elamusest ilma ei jää.

Avateoseks oli valitud Tomasso Vitali nõudlik «Giaconna», millega võis kohe alguses öelda «Meie oleme võimekad ja soliidsed interpreedid. Meid tasub kuulata». Muidugi, kui hästi välja tuleb.

Variatsioonid bassi teemale nõuavad teadagi taiplikku lähenemist, dünaamiliste kontrastide kasutamist, head teineteisemõistmist, muusikalise materjali peensustesse süvenemist, ajaloo tundmist. Kui viiul jäi siin kohati ühekülgseks ja sekka mõni määrdunud nootki sattus, siis seda enam vääris tunnustust orelipartii käsitlus. Mõlemad esinejad oskasid leida selles 17. sajandi teoses ka lausa romantilise ajastu jooni, kirge, mis kontserdi mõttega hästi kokku sobis.

Dietrich Buxtehude on mees, kellelt Bachki leidis, mida õppida. Muide, Narvas töötas aastatel 1689–1699 organistina Buxtehude üks paremaid õpilasi Ludwig Busbetzky. Praegune Narva organist Tuuliki Jürjo oli selle kontserdi põhiteoseks valinud kuulsa lüübeklase prelüüdi ja fuuga g-moll. Vaevalt et Busbetzky seda paremini oleks mänginud. Teos oli korralikult «sisse mängitud» ja tervikuks kujundatud.

Sergei Rahmaninovi vokaliisis oli peategelane aga Leena Laas, kes selles ilmalikku laadi teoses eelistas rõhutada muusika jutustavat elementi, jättes kirglikkuse teisele plaanile. Kava kirgastavat suunda rõhutas Ferenc Liszti «Andante religioso», mis samuti kohase esituse leidis.

Eht-eestilik mõttemaailm

Eesti muusikat esindasid sellel kontserdil Ester Mägi ja Arvo Pärt. Esimese «Kadents ja teema» ning «Dialoog» tõid meieni eht-eestiliku mõttemaailma, mõjudes südantsoojendavalt. Pärti on enamasti ikka raske mängida ja seda võib öelda ka tema pala «Fratres» kohta. Palju on kordusi ja lugu kipub venima, «Fratreses» on ka küllalt tehniline viiulipartii, milles kindluse saavutamine pisut aega võttis, kuid kokkuvõttes tuldi sellegi nõudliku teosega päris kenasti toime.

Leena Laas näitas end hea kooli saanud viiuldajana, kelles esile tõusid enesekindlus ja ilus toon. Küll oli aga tunda kartust, et orel ta «üle mängib». Vahel mängis ka. Eriti andis see tunda Vitali «Giaconnas».

Seda ei juhtu igal kirikukontserdil, et organisti mitte ainult ei kuule, vaid ka näeb. Rootsi-Mihkli kirikus on see võimalus olemas. Tuuliki Jürjo mängu oli meeldiv mitte ainult kuulata, vaid ka vaadata. Võin eksida, aga pole võimatu, et tunnises kontserdis polnud orelipartiis ainustki vale nooti, niivõrd kindlalt tundis organist end oreli taga. Justkui oleks ta neid teoseid aastaid päevast päeva harjutanud.

Kontserdi lõpuks oli ka selge, et pealkiri «Kirg ja kirgastus» oli asjakohane. Siin esitatud muusika jättis maitseka mulje nii valikut kui ka esitust silmas pidades. Ka see osa, mis kirge puudutas.

Millest aga puudu jäi? Publikust. Kahjuks oli ilus soe päikesepaisteline kevadilm.

Mati Märtin

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)