Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kiretult kirest

19.06.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso korraldas aprillis Brüsselis diskussiooni Euroopale uue idee leidmiseks. Euroopa võimuringkondades on tekkinud siiras ihalus taasleida kaotsi läinud kirge, Euroopat käivitavat ühisosa, ideed. Meie võimukoalitsiooni juhtpartei tuli hiljuti justkui vastuseks sellele soovile välja kirgliku kampaaniaga «Uhke Eesti üle!». Seda ettevõtmist on tabavalt analüüsinud kirikulehe juhtkirjas kantsler Urmas Viilma. Uhkus rahvast ühendava ideena on kahtlemata pigem küsitava väärtusega ning võib halvimal juhul viia meid kõrkuseni, mille tagajärjed on loomulikult kõike muud kui meeldivad.
Tundub, et tõeline kirg ning Eesti oma idee on muutunud defitsiidiks. Eks valimised on muidugi tulemas ja ootame ära, milliseid kirgi ja ideid suudetakse veel rahvale pakkuda. Viimaste rohkem kirgi ja kõneainet pakkunud ideedena meenuvadki «Viie rikkaima riigi sekka» ja «Kodu kulud kontrolli alla». Ei ole midagi uut siin päikese all, nagu õpetab meid Koguja oma raamatus. Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all. Võimul on ikka ja alati olnud olemuseks enese kindlustamise ja säilitamise kirg ning kirgedel on teadagi määratud aja möödudes kuhtuda.
Eks kirg kui selline on üldse veidi küsitava väärtusega nähtus. On muidugi ajaloolisi muutusi, mis sütitavad meid kirega, kuid sageli pimestab see kirg ka meie õiglustunde ja halastusvõime. Jee­sus Siiraki raamat õpetab meile, et kirglik hing on nagu põlev tuli: see ei kustu enne, kui on neelanud iseenese (Srk 23:17a). Teame küllaga revolutsioone, mis on lõpuks õginud oma lapsed, või siis popstaare, kes loomekires elule kaotsi läinud. Võiks ju küsida, kas inimesi haarav idee peabki tingimata meis kirge tekitama. Ja kuigi ka kirele on määratud asjade seas oma aeg, tasuks ometi ehk rõõmustada, kui kire valitsemise aeg jääb võimalikult lühikeseks.
Ega täielik kiretus kõla ka eriti usaldusväärselt. Võiks ju öelda koguni, et kiretu usk, lootus ja armastus ei saakski justkui elavad olla. Inimene vajab tundeid samavõrd kui igapäevast leiba. Kuid nagu mõõdutundetu söömisega, nii kahjustab inimene ennast ka liialdatud tunnete ehk kirgedega. Sedasama võib ju ka uhkuse kohta öelda, et liialdatud kujul on tegu vägagi destruktiivse tundega, ent väärtustada kõike head ja ilusat meis ja meie ümber on ju ka vajalik. Seda juba kas või kasvatuslikel eesmärkidel. Kui uhkus kodumaa ja meie inimeste üle käib käsikäes tänumeele ja mõõdukusega, siis ei maksaks ka uhkust täielikult üle parda heita.
Peapiiskop rõhutas kohtumisel patriarh Kirilliga, et tänapäeva maailm vajab lepitust ja rahu, ühine Euroopa aga uut impulssi: vastutuse, moraali ja inimväärikuse taasleidmist. Kui aga Brüsselis ja meie parteide peakorterites otsitakse uusi ideid ja kirgi, siis kristlastena otsime pigem just uut impulssi, selleks et tagasi pöörduda usul põhinevate igavikuliste väärtuste juurde.
Kuigi vahel võib meile tunduda, et tänapäeval on paljude jaoks kaotsi läinud kiriku enda idee või usk sellesse, siis ometi ei maksaks ühegi ajaloolise, poliitilise või kultuurilise arengukõveruse mõjujõudu ülehinnata. Meil on vabadus igavikulistest väärtustest hälbida, kuid pole võimekust neid hävitada. Need väärtused on kõik alles ja meil on alati võimalus nende juurde tagasi tulla. Sõltumata meie kirest või kiretusest kannavad armastus ja sellest kantud mõtted, sõnad ja teod viimaks ikka head vilja.
Eile, 18. juunil avati ja pühitseti Põhja-Lätis Mazsalacas praeguse Läti territooriumil langenud tundmatute eesti vabadussõdalaste mälestus- ning rahupaik. Enam kui 90 aastat hiljem tänavad lätlased meie langenud sõdureid ja rahvast selle eest, et aitasime neid vabadusvõitluses. Mitte ainult hävingut ei külvata kirega. Meie rahvaste ühine kirglik võitlus vabaduse eest kannab ka kauneid vilju, nagu seda on kahtlemata sõprus ja tänutunne. Ja nii tärkab minuski uhkuseidu ja tänumeel vabadussõjas võidelnud rahva vapruse ja ohvrimeelsuse üle.
Kire või kiretusega tuleb meil tõdeda, et maailmas kehtib iidne rahvatarkus: mida külvad, seda lõikad. Vahel tuleb vilju lihtsalt pisut kauem oodata. Usun, et ei Euroopa ega Eesti ei vaja uusi ideid. Inimväärikust, õnne ja vabadust kandvad ideed on kõik meie jaoks ammu tallele pandud ja valmis meiski vilju kandma.

Laanepere,Taavi

 

 

 

 

 
Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)