Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kirega või palavikuga

19.03.2014 | | Rubriik: Jutlus

Ilm 3: 14–19
Leon Morris kirjutab, et Laodikeia oli oma aja üks rikkamaid kaubanduskeskusi, mis oli kuulus ka oma heal järjel panganduse, tekstiilitööstuse ja meditsiinikooli poolest. Nendel elualadel sõltub edu rohkem inimeste kätetööst ja on vähem loodusjõudude meelevallas kui põllumajandus. Nii võibki jääda petlik mulje, et pingutame veidi rohkem ja saamegi ise hakkama. Jumal kuulub aga traditsioonidega koos nende … noh … vaimsete väärtuste hulka. Jajaa, me teame küll, meil on väärtused ja eetikakoodeks ja …
Kukkusin vist oma mõtetega ootamatult tänapäeva.
Euroopa ühes ilmalikumas riigis kuuleb ikka vahetevahel ütlemist, et usk on nõrkadele. Oopium rahvale (usuküsimused on Eestis Marxi, Engelsi ja Lenini surematute ideede viimane kants). Kui inimene on loll, laisk ja muidu saamatu, siis olgu tal vähemalt see unelm, et kunagi taevariigis saab ta endale näiteks valged riided ja lauluhääle inglikooris kaasalaulmiseks. Selle loogika järgi on täiesti mõistetav, et need, kes oma eluga hästi hakkama saavad, on ka Jumala suhtes ükskõiksed. Neil, tundub, pole oma elu elamiseks abi vaja. Ja keda perspektiiv valgete riiete ja inglikooridega ikka huvitab?
Juut elas n-ö tänases päevas. Kui kari kasvas, lapsi sündis, maal oli rahu – tähendab, Jumal õnnistas. Võibolla tõesti on maal, mis piima ja mett voolab ja kus viinamarjakobarat tuleb kanda kahe mehega, lihtsam uskuda Jumala õnnistust. Põhjapoolsetel laiuskraadidel, kus ellujäämiseks peab tunduvalt rohkem tööd rügama, võib tulla ka tahtmine uskuda ennekõike endasse, oma käterammu ja tublidusse. Olla tugev. Nõnda taandubki elav Jumal traditsioonidesse ja väärtustesse.
Rikkaid on hea kiruda, Piibel annab selleks materjali ja igapäevaelu üksjagu alust. Paraku ei tähenda  vaesus automaatselt inimese elavat suhet Jumalaga. Aastast aastasse veeringute veeretamine võib olla väga paadutav. Abi pole ligimestest (kõik, kellelt abi küsida tihkaks, on samuti vaesed), riigist (ümberjagamine ei motiveeri inimesi tööd tegema!) ega lõpututest ohetest Jumala poole. Lõpuks enam ei ohkagi. Ja kui näiteks põllumees ennast raske vaevaga üles töötab, kas tuleb tema leigus siis tööaastate väsimusest või paremast elujärjest, kuhu ta (ehk) jõudis? Vaadates, mis ümberringi toimub, tuleb tõdeda, et usk ei ole kindlasti mitte nõrkadele. Kes on piisavalt tugev, et uskuda? Uskuda nii, nagu Jumal seda ootab: kuumalt. Või on taeva poole tõusvad etteheited ka ikkagi kuumad? Etteheited tähistavad dialoogi algust ja eeldavad usku. Jälle on rikas hädas, sest tal pole etteheiteid?
Kindlasti on. Tänu mehhiklastele teame meiegi, et ka rikkad nutavad. Kas see ongi Jumala karistus leige usu eest? Ma ei tea. Ei paindu uskuma, et Jumal kusagil omaette plaane haub, kuidas meie elu kibedaks teha. See pole see Jumal, kes ristil meie eest elu andis. Pigem jätab ta mõnikord oma kaitsva käe vahele panemata, kui näeb, et me iseenese tarkusest kindlameelselt valele rajale astumas oleme. Ehk ongi küsimus kindlameelsuses? Kuidas ja kus me seda rakendame? Kas anname Jumalale võimaluse oma elu juhtida, kas laseme ka oma südamest läbi kõik selle, millena ta meie ellu tuleb: kas traditsioonil on ka mingi mõte meie jaoks või on see kujunenud rutiiniks?
Aga käsuõpetus, väärtused, seadused – kas tegu on müüridega, mis meid ahistavad, või rööbastega, mis teel hoiavad? Mis on «sealpool», kuhu me ei peaks eksima? Kas keelatud vili on ikka magus? Kui me püüame üle olla loodusseadustest ja läheme langevarjuga hüppama, siis nõustume samaaegselt, et vea korral nuhtleb meid tõenäoliselt gravitatsioon kogu oma ranguses. Kõigele lisaks veel häbi läbikukkumise pärast, aga sellele siis enam ei mõelda.
Muidugi tuleb möönda, et lendamisel ja langevarjundusel on elus oma koht …
Nii palju siis karistusest. Korralikult luterlaselt ei saa ära võtta võimalust ise edasi mõelda.
Jumal ootab kuuma usku, aga ta aktsepteerib nii kirge kui ka palavikku. Meile, eestlastele, meeldib pidada ennast tugevaks. Kas tugevus sisaldab ka tugevat usku? – Usk on tugev, kui ta usub, et Jumal armastab meid ka siis, kui me valusaid küsimusi esitame. Ta ju teab nagunii, mis kellelgi südamel.
Kuhu külmad jäid? – Kui nad Jumalast ei tea, siis pole neil ka eelarvamusi. Misjonipõld missugune, aga kui vaadata, kui palju usuteemad ajakirjanduses klikke koguvad, siis on pigem karta, et vähemalt Eesti kontekstis on tegu välja surnud liigiga. Viha seevastu on väga kuum tunne.
Tule siis lagedale sellega, mis sul Jumalale öelda on, sest ega ta ainult noomi ja karista, ta vastab ka, kui kuulata maldad. Seeläbi võid kõigepealt nägemise korda saada, see on hea algus. Asju õiges valguses vaadates jõuab kindlasti ka valgete riiete ja tules proovitud kullani.
Kytt,Merike2014

 

 

 

 
Merike Kütt,
vanglate nõunik-peakaplan

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)