Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kinniste ja avatud uste jutlused

01.08.2018 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Ma ei ole hea jutlustaja, aga mul on kirikutorni ja järve jutlused. Umbes nii rääkis kord Vello Salum. Ta oli vaimulik, kelle teenimise ajal taastati Pilistvere kiriku torn, tehti jõekäärust järvesilm, ehitati üles mahakistud pastoraat. Palju muudki tehti. Palju ilusaid jutlusi.
Pilistveres on palju ära tehtud ka järgmise vaimuliku ja tema abikaasa juhtimisel. Paljudes teisteski paikades on rohkesti tehtud – sageli hämmastavalt palju peaaegu et olematuna tundunud võimalustele vaatamata.
On ilusaid unistusi, leidlikkust, armastust ja tehakse palju tööd. Kõike ei jõua. Kõike pole ka vaja. Natuke suudame kõik. Kirikut ja selle ümbrust puhtana hoida, muru niita, kiriku uksed lahti hoida, jumalateenistusi ja palvusi pidada.
Tallinna Jaani kiriku juures seisatas hiljuti üks noor mees. Nägi maas lebavat jäätisepaberit. Kummardus, võttis üles ja viis prügikasti. Vaatas ringi, nägi veel mõnd mahavisatud, tuulest kiriku juurde kantud paberit ja korjas üles ka need. Noor koguduse liige, kes on taibanud, et see on ka tema kirik. Mõned vajavad selle taipamiseks veidi abistamist. Mõned taipavad ise.
Sel suvel mitmete kirikute kinniste uste taga seisatades ja teadetetahvlilt lugedes, et järgmine missa või jumalateenistus on seal juba kuu aja pärast, mõtlesin uuesti sellele, mida kuulsin kord Šotimaal elades.
Sealse episkopaalkiriku sinodil tunnustati neid vaimulikke, kelle teenitavates rannaäärsetes kirikutes suvel kordades enam jumalateenistusi ja palvusi peeti kui talvel. Suvel on nende kirikute ja kabelite läheduses enam inimesi kui teistel aastaaegadel. Küsisin, kuidas see on võimalik ning kas sealsed vaimulikud ja organistid ei tahagi suvel puhata.
Mulle vastati, et nad puhkavadki, aga suurte linnade vaimulikud ja organistid tahavad suvel ka vee ääres puhata. Nii nad siis tulevad puhkuse ajaks oma maakodudesse või pakuvad ennast mõnda maapastoraati elama ja on valmis oma ammu ette valmistatud mõtiskluste ja jutlustega, orelipaladega sealsetes kirikutes ja kabelis ka jumalateenistusi, õhtupalvusi pidama ja kauneid kontserte andma.
Olin koos abikaasaga sel suvel taas kolm nädalat Torontos. Kogudust teeniv vaimulik sai kodumaale puhkama tulla. Mina sain koos abikaasaga minna sinna, kus olen kord ligi aasta kogudust teeninud. Teenisin ka seekord. Kokku sai kümme teenistust, palvust, piiblitundi, jumalateenistust ja surnuaiapüha, aga konti see ei murdnud ja väsimust ei tekitanud. Sain kasutada vanu tekste ning sain ka palju puhata ja rõõmu tunda tänulikest inimestest.
Kohati tundub, et paljud on väsinud ning väsimusest veidi jäigaks ja kergelt ärrituvaks muutunud. Kardan, et nii mõnigi lugeja on juba mu lugu lugedes ärritunud ja kipub vastulauseid kirjutama, põhjendama seda, miks midagi muuta pole võimalik. Tean, et põhjendustest puudust pole. Kuid äkki mõtleks rahulikult mitte selle peale, miks pole võimalik midagi muuta, vaid selle peale, kuidas oleks võimalik midagi muuta.
Tegime hiljuti Kassari kabelis koos Robert Jürjendaliga mõtisklust „Rännak rõõmu allikal“. Ilus kabel oli rahvast pilgeni täis. Kohalik vaimulik oli meid kutsunud. Keegi kirjutas projekti, kultuurkapital toetas. Mõned reklaamid. Oli palju neid, kes pärast lõppu ei tahtnud ära minna.
Meil on nii palju vaimulikke, kes suudavad mõtiskleda nii, et see puudutab inimeste hinge. Meil on nii palju häid muusikuid. Äkki otsiks üksteist üles, mõtleks kava läbi, paneks kuulutused üles ja teeks kirikutes siis, kui need on soojad, asju, mis soojendavad südant. Madaldaks lävepakku, nii et inimesed julgeksid tulla ka siis, kui sellessamas pühakojas on missa. Ja kui seda ei tee, siis piisab ehk sellestki, et kiriku uksed on soojadel aegadel avatud ja kirikuline leiab sealt mõne palveraamatu, mida ise lugeda, mõtiskleda, palvetada.
Tänu avatud uste ja südamete ilusate jutluste eest!

jaantammsalu_2014 copy

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,
kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)